Heiki Koov
www.sonaveeb.ee annab sõnale „reliikvia“ sellise tähenduse: perekonnas või mujal mälestusesemena alles hoitu, kallite mälestustega seotu.
Aegade jooksul koguneb selliseid asju, mis on organisatsioonile olulised. Meil on esimesel korrusel klaasi taga mitmed võidetud auhinnad. Kas võtame need uude majja kaasa? Praegu tuli mõte, et neist võiks kohe eraldi ajalehenumbri sisustada, kus tutvustataks mälestusesemete n-ö lugu.
Näiteks sellise toreda pildiraamatu kinkis meie koolile 1976. aastal Otsa-kool. Kas säilitada? Ei saa ju kingitust lihtsalt minema visata!
Meie viiuldajat on ka kindlasti kõik märganud. See skulptuur on meie koolis juba 30 aastat olnud (saabus 22.01.1991). Viiuldaja hind oli 1200 rubla ja see on kunstiakadeemia tudengite töö.
Balletikoolil on suur vaip.
Otsa-kooli fuajees on Georg Otsa büst, mille autor on Erika Haggi, ja see on loodud 1976. aastal. Paar aastat hiljem võeti büst muinsuskaitse alla ja on praegu ka Kultuurimälestiste riiklikus registris – https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=1577
Otsa-koolis on veel üks oluline kunstiteos. Sellega seoses on üks põnev lugu, mis sai alguse hoopis kaugemalt, Lääne-Virumaalt, Võsult, kus 12. juulil 2020 avati rannaklubi hoonel (samas paikneb ka vallamaja) 3d-printeri abil tehtud Georg Otsa (ajutine) bareljeef. Pikema loo sellest rannaklubi bareljeefist leiate aadressilt http://monument.ee/haljala-vald/vosu-georg-ots.
Bareljeefi avamisüritusest oli juttu ka ajakirjanduses, kusjuures võis aru saada, et rannaklubi bareljeef on samasugune, nagu oli olnud Tallinna–Helsinki liinil sõitnud laeva „Georg Ots“ fuajees.
Juulikuiseid ajaleheartikleid lugedes võis aru saada, et laeval olnud skulptor Erika Haggi tehtud pronksist bareljeef on kadunud. 24.12.2000 tegi laev viimase sõidu liinil Helsinki–Tallinn ja müüdi hiljem välismaale, arvatavasti siis läkski bareljeef kaduma.
Augustis kohtusin Otsa-koolis sealse haldusjuhi Antiga. Enne kohtumist olime mõlemad põhjalikult läbi uurinud uue maja projektid ja kirja pannud kõikvõimalikud mõtted seoses pistikute ning lülititega. Koos arutasime neid küsimusi, mis meile arusaamatuks olid jäänud või kuhu meie arvates võinuks pakutavas lahenduses muudatusi teha. Kuna mina olin Otsa-koolis esimest korda, siis tegi Anti mulle maja peal ekskursiooni.
Jõudsime oma vaatlusreisiga kooli aulasse ja mis ma näen – seinal on just see kadunuks peetud (varasemalt laeval asunud) bareljeef!
Leitud bareljeefist ilmus Virumaa Teataja esilehel ka pikem lugu. Ma lubasin selles loos meremeestelt välja uurida, kuidas see bareljeef ikkagi Otsa-kooli jõudis, kuid kahjuks esialgu ei ole mul uurimistöös edu olnud. Kas keegi meie seast teab midagi?
Sügisel kinnitasid Võsu inimesed ilma suurema tseremooniata bareljeefi pronksist koopia rannaklubi seinale.
Kindlasti hakkavad ka uues majas/uues koolis tekkima uued reliikviad. Kui nüüd järele mõelda, siis ega vist sellist auhinnakappi polegi uude majja planeeritud.
Võib tekkida aga olukord, nagu multifilmis „Leiutajateküla Lotte“, kus jänes Adalbert avastab vannis olles, et tal ei ole järgmisel päeval, kui ta leiutajate võistluse ära peaks võitma, auhinda kuhugi panna, sest kõik riiulid on mittevajalikku kola täis. Muidugi teeb ta kohe riiulid auhinna eksponeerimiseks asjadest tühjaks.
