3. Pioneeride tegevus ja pioneerijuht Milvi Salandi

Heiki Koov

Arvatavasti igas koolis on selliseid inimesi, keda võib kõigi lemmikuks pidada. Kas nüüd just alati, aga kindlasti enamasti on need märkimisväärselt toredad inimesed kuidagi seotud hästi paljude õpilastega ja nende tegemisi iseloomustatakse sõnadega, et tegi palju rohkem, kui minimaalselt vaja oleks olnud. Vestelnud mitmete meie kooli endiste õpilastega ja kooli töötajatega, võin teatada, et kooli pioneerijuht Milvi Salandi oli just selline hea inimene. Tänavu möödub Milvi sünnist 80 ja surmast 20 aastat (23.01.1942-9.06.2002). Milvi on maetud Keila lähedal asuvale Karjaküla kalmistule.

Ma püüan teile meenutada pioneerijuhti (või üldse laiemalt pioneeride tegevust) säilinud pioneeripäevikute, fotode ja diplomite abil. Ajaloohuvilistele on siin muidugi veel suur hulk uurimistöödeks teemasid.

Võib-olla noorematel lugejatel tasuks eelnevalt uurida, kes üldse olid pioneerid, näiteks
* https://et.wikipedia.org/wiki/Pioneeriliikumine ja
* https://et.wikipedia.org/wiki/Pioneeriliikumine#Pioneerid_NSV_Liidus

Esmapilgul võib arvata, et tegemist on ehtsa propagandavärgiga! Ärge siiski unustage, et pioneerindus oli koolile riiklikult peale sunnitud ja keegi lihtsalt pidi pioneerijuhi ametit pidama. Ilma pioneerideta ei saanud kool üldse tegutsedagi! Kui aga vaatate järgnevaid materjale, siis loodetavasti märkate, kui palju kõige selle propagandistliku tegevuse katte varjus ka paljude muude harivate, igatpidi kasulike ja muidugi toredate ettevõtmistega tegeleti.

Pioneeridega käisid aga kaasas ka mitmed „loosungid“, olgu siis deviisid või tõotuse tekstid.

Teisest küljest muidugi pange tähele, et päris palju oli üsna tobedat kohustuslikku osa (kaelarätiku kandmine, rivivõistlused, tõotus, kohtumised kommunistidega jne). Kuhu rubriiki aga kanda ilusa pioneeripäeviku koostamine? Tobe ettevõtmine või tegelikult vägagi arendav tegevus?

Ma rääkisin telefoni teel pika jutu maha Milvi abikaasa Velloga. Ka tema peaks olema paljudele meie kooli vilistlastele tuttav, sest aitas ta ju Milvil sageli laagreid ja muid üritusi korraldada. Vello sõnul oli Milvi ülikoolis õppinud algklasside õpetajaks ja siis lõpetamisel meie koolis suunatud. Milvi on 1964/65. aasta ajaloostendil kahel pildid: rubriigis „Uus töötaja“ ja ka I klassi klassijuhatajana. Pioneerindus toimus meie kooli algusaastatel Tallinna 22. Keskkooli (praeguse Westholmi gümnaasiumi) pioneerimaleva osana.

Nõukaajal oli sageli nii, et mingitele olulistele ehitistele või asutustele anti kellegi tuntud isiku nimi. Aastast 1975 kandis meie õpilasmalev eriti punaste (lausa revolutsiooniliste) vaadetega viiuldaja Julius-Eduard Sõrmuse nime. Selle mehe tegemistest saab lugeda https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_S%C3%B5rmus ja nõukaajal (järelikult ka eriti „punases“ sisus) välja antud raamatust. Temast on ka film „Punane viiul“ – https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/326.

Pioneeride tegevusest annavad kõige parema ülevaate pioneeripäevikud. Nende hulgas on säilinud tõelisi iludusi nii kujunduslikult kui ka sisult. Nähtavasti sõltus kõik sellest, kas leidus häid joonistajaid ja osavaid kirjutajaid. Kusjuures oli ka n-ö eriväljaandeid mõne konkreetse sündmuse, isiku vms märkimiseks.

Kui palju oli koolis pioneere? Nimekirju ja päevikuid vaadates jääb mulje, et väga suur osa (enamasti) neljanda kuni kaheksanda (see oli siis viimane põhikooli klass) klassi õpilastest olid pioneerid. Tõenäoliselt päris koolist välja ei visatud, kui pioneeriks hakata ei tahtnud, aga igal juhul oli tegemist peale sunnitud ettevõtmisega. Teisest küljest jälle, kui sa ei olnud pioneer, siis kui paljudest huvitavatest ettevõtmisest oleksid ilma jäänud?

Fotol on Milvil rinnas mitmed märgid.

Minu ja Rakvere antiigipoe juhataja teadmiste põhjal on Milvil need märgid:
* Vasakpoolne märk tähistab pioneerijuht-metoodikut.
* Vasakult teine märk on „Pioneerijuhile“ (vene keeles) ja seda anti erilise tubliduse eest töös pioneeridega. Pidi olema seda tööd teinud üle kolme aasta.
* Parempoolset ülemist märki anti komsomoli 60. aastapäeva puhul koos aukirjaga. 
* Parempoolne alumine märk on saadud pioneeridega tehtud aktiivse töö eest.

Kaelas on lisaks pioneeri tunnusele – kaelarätile – ka vilenöör. Kahjuks ei saa mustvalgelt fotolt täpselt aru, mis värvi vilenöör tal on, aga tundub, et midagi tumedamat (roheline, sinine või punane). Vilenöörid olid ka õpilastel, aga eelduseks oli erinevate oskuste eksami sooritamine. 

Muidugi ei teinud pioneeritööd Milvi üksinda! Abilisi oli igal aastal vähemalt mitukümmend. Kui vaadata kasvõi pioneeride erinevaid ametinimetusi/tööülesandeid, siis nimekiri on üsna pikk ja jõukohast tegevust jätkus kõigile:  
* malevanõukogu esimees
* malevanõukogu esimehe asetäitja (abi)
* klassi organisaatorid
* salkade juhid
* sekretär
* oktoobrilastega tehtava töö korraldaja/organisaator
* rahvaste sõpruse töö alase töö või internatsionaalse kasvatustöö organisaator
* sotsialistliku võistluse organisaator
* Punase Risti organisaator
* kontserttegevuse ja kultuuritöö organisaator
* spordi-matkatöö organisaator
* linna staabi liige või mingisuguse konkreetse ülelinnalise ürituse staabiülem
* ajalehe „Säde“ kirjasaatja
* lippur
* trummar
* fanfarist (fanfaar on ventiilideta trompet, kasutatakse harilikult piduliku signaali puhumiseks)
* koonduste protokollija
* kroonik, päevikupidaja
* kroonika kujundaja

Väga oluline teema nendes päevikus on tööplaanid. Neid oli „seinast-seina“ ehk siis väga lühikesi ja üldiseid, aga ka pikki ja põhjalikke. Kas nüüd just kõik planeeritu tehtud saadi, see on muidugi iseküsimus, aga teisest küljest jälle iseloomustas nõukaaega alati ka plaanide ületamine (olgu kasvõi paberil). Nähtavasti ikkagi faktideks võib lugeda nimekirju pealkirjaga „Mida tehti“ või „Meie saavutused“ vms. Vahel oli kirja pandud ainult põhisuunad ilma konkreetsemaid tegevusi nimetamata.

Päevikuid vaadates saan aru, et kõige suuremad ettevõtmised olid pioneerilaagrid. Need olid mõeldud ainult meie kooli pioneeridele või olid need linnaosa pioneeride laagrid või ülelinnalised või vabariiklikud pioneeride üritused.

Pioneer pidi olema eeskujuks kõiges, sh õppimises. Üks oluline näitaja oli see, mitu pioneeri tellis endale koju ajalehte „Säde“ – https://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%A4de. Mitmed õpilased olid selle ajalehe korrespondendid ehk kui midagi huvitavat koolis juhtus, siis kirjutasid ajalehte teemakohase artikli. Väga sageli korraldati ka viktoriine/mälumänge, lauluvõistlusi …

Pioneer pidi olema väga tubli ka spordis. Isiklikult minu jaoks on täitsa üllatav, et meie kool on võitnud päris suuri koolidevahelisi võistlusi või saanud kõrgeid kohti. Pioneeridega seonduvad eelkõige orienteerumised, mitmesugused sõjalis-sportlikud mängud, matkasport, püssilaskmine, kombineeritud teatevõistlused, tsiviilkaitse …

Väike kõrvalepõige teemast: nõukaajal ei olnud linn jagatud osadeks nii nagu praegu. Siis olid linnaosad hoopis selliste nimedega: Lenini (siia kuulus ka Nõmme piirkond ja isegi Saue), Kalinini, Oktoobri ja Mererajoon. Nii võib päris mitmel diplomil kohata viiteid Lenini rajoonile.

Kuid nagu öeldakse – enne töö ja siis lõbu. Nii võib kohata ka infot karnevalidest jm pidudest. Pioneerid käisid kindlasti ka teatris ja muuseumis, samuti kohtusid tuntud tegelastega.

Igal väärikal pioneerimaleval olid oma aupioneerid. Kas meie koolis oligi neid kolm või hilisematel aastatel lisandus veel kedagi?

* Alma Vaarman oli aktiivne kommunist.
* Viktor Gurjevi nimi peaks paljudele tuttav olema – endine laulja ja aastatel 1970–1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune EMTA) rektor.
* Jevgeni Kalinini nimi on tõenäoliselt tuttav ainult nõukaajal Muusikakeskkoolis õppinutele. Kooli viimastes klassides oli õppeaine „Sõjaline algõpetus“ ja seda õpetasid enamasti erru (pensionile) läinud endised sõjaväohvitserid.