3. Mart Siimeriga orelimängust ja muudest teemadest

Heiki Koov

Ajalehe tutvustuses viidatud “Aasta organisti” artikkel (20.05.2020 ajalehes „Virumaa Teataja“) asub siin: https://virumaateataja.postimees.ee/6957140/kolmainu-koguduse-organist-mart-siimer-on-aasta-kirikumuusik.

Tänaseks on Mart juba kuus-seitse aastat Rakvere kirikus (see suur kirik Pikal tänaval) orelit mänginud. Ajaleheartiklis kirikuõpetaja kiidab Marti, sest ta mitte ei mängi ainult orelit, vaid loob ka  igaks pühapäevaks uusi psalmide antifone, õpetab neid kogudusele ning teeb uusi seadeid koguduse koorile.

Mart: „Psalmide antifoniks, tegelikult õigem sõna oleks refrääniks, nimetame lühikest juppi, mida üritame laulda teenistuse sees kõigi inimestega,  see kordub kolm kuni kuus korda ja nende jupikeste vahel on vahesalmid, mida laulab eeslaulja või mitu eeslauljat, praegu tavaliselt siis olen ise eeslaulja või on Keio Soomelt, kellega seda pühapäevast orelimängimist jagame.“

Seoses minu Lääne-Virumaa monumentide uurimistööga vaatasin hiljuti maakonna esimesi suuremaid järjepidevalt ilmunud ajalehti „Virulane“ ja „Virumaa Teataja“, mis hakkasid ilmuma 1920ndate keskel. Juba üsna esimestes numbrites leidsin ka Mardile huvitavat infot: artiklid, teated korjandusest ja reklaamid Rakvere kiriku oreli saamisest. Oreli hankimiseks oli vaja 1,6 miljonit marka. Ehk siis hea info selle oreli kohta, millel Mart Rakveres tänasel päeval mängibki. Kusjuures lugu ise jõuab ka tänasesse päeva välja.

Täitsa omapärane on lugeda, et oreli ostmiseks vajaliku raha kogumiseks korraldati suur rahvapidu, kus oli mitmesuguseid lõbustusi, toimusid  loteriid, esinesid kaardimoorid, tantsiti ja esitati naljanäitemänge, ehk siis oli palju niisugust, millel pole kirikuga justkui mingitki pistmist. Siin on ka üks pikem lugu: “Virulane” 30.12.1925

Jätkuloona rääkis Mart, et seesama orel ajas omal ajal koguduse täiesti lõhki, sest mõned kiriku liikmed arvasid, et see oli kogudusele liiga suur kulu. Asi lõppes nii, et osa kiriku liikmetest asutas lausa päris uue Rakvere Pauluse koguduse ja ehitasid ka uue kirikuhoone (see sai peaaegu valmis 1940). Huvitav on ka see, et mõlemale kirikule tegid oreli vennad Kriisad. Sellesse uude kirikuhoonesse tahetaksegi lähiaastatel teha Arvo Pärdi muusikakeskus.

Arvatavasti oli kõige tuntum Eesti oreliehitusettevõte juba tsaariajal loodud „Orelitegijad wennaksed J. J. T. Kriisa”. Juhtumisi andis Google välja, et vendadest Kriisadest ilmus ˇhiljuti ajalehes “Eesti Kirik” pikem artikkel http://www.eestikirik.ee/orelimeistrid-kriisad-tulid-haanjast/, kusjuures Rakveres tegutseb  praegugi neljas põlvkond Kriisasid, kelle põhitegevus on oreleid ehitada ja neid  restaureerida (http://kriisaorel.blogspot.com/). Kevade või suve poole teeme kindlasti Mardiga koos sinna ühe külastuse.

Veel sellel aastal tahan minna Marti vaatama ka Pärnu Eliisabeti kirikusse. Seal pidi veel eriti tore olema, sest mängimiseks on lausa kolm orelit.

Mart: „Kaks suurt ja üks väike,  väike orel on harjutamise jaoks sobiv, Muusikakooli õpilased teevad seal tunde ka, tal on jalgadega mängimiseks pedaalid sügava bassiga, ja veel üks hea asi: orel asub kaminasaalis ja kui talvel on suures kirikus külm, on kaminasaalis alati köetud ja soe.“

Kolmas kirik, kust Marti leida võib, on Kaarli kirik Tallinnas. Siin on ta toimetanud juba 20 aastat ja enamasti korra aastas saadab oma lugu orelil ja koor siis laulab. Ka nüüd eelmise aasta lõpus kanti 4. advendi teenistusel ette Mardi kaks kompositsiooni.

Varasemalt on Mart mänginud ka Norra kirikutes.

Mart nimetab oma muusikalisteks kõrghetkedeks kolm aastat tagasi toimunud sündmusi, kus tema orelimängijana osales:

1.     Paavsti missa Vabaduse väljakul.
2.     Saksa koguduse jumalateenistus, mida kandis üle Saksa riigitelevisioon ja mida vaatas peaaegu miljon inimest.
3.     ETV jõuluteenistus aastal 2018 koos kooride ja keelpilliansambliga.

Mulle väga meeldib, kui keegi tuleb lagedale mingi eriti omapärase hobiga. Mardi selliseks erilisuseks võis varem nimetada huvi ungari keele vastu. Ta on isegi seal keeltekursusel käinud. Umbes 10 aastat tagasi käis ta Tallinnas toimunud Törley  šampanja näitusel ungari muusikat esitamas.

Mart: „Praeguseks hetkeks on ungari keel ajust kadunud, kuna pole viimastel aastatel sellega tegelnud ja Norras oldud ajal sõi norra keel ungari keele riismed peast välja.“

Kuigi Mart rääkis mulle mitmeid huvitavaid mälestusi, tasuks siinkohal nimetada kahte „orelivaba“ lugu.

·         Mart oli 1985–1986 Tartu Ülikoolis, õppides natuke matemaatikat ja natuke muid aineid ja huvitaval kombel sügisel 1986 ööbis paar kuud ka peretuttava Ingrid Rüütli juures (Mardi ema kunagine pinginaaber). Ingrid abikaasa Arnold Rüütel töötas tol ajal parlamendi esimehena (õigemini küll Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehena). Noorematele lehelugejatele meenub see mees vahest enam Eesti presidendina aastatel 2001–2006. Mardile meenub tollest ajast Rüütlite eriti suurt koer Kaurus, kes kaalus 80 kg (kas võis olla linna suurim koer?). Teine teema, mis Marti Rüütlite kodus siis imestama pani, oli mõned aastad varem Stockholmis toimunud ESTO kokkutuleku plaat, millel peal ka laul sõnadega „Kui Pikal Hermannil lehviks sini-must-valge lipp“.

·         Meie kooliga seonduvalt tõi Mart välja huvitava tõsiasja: koolis oli nõukaajal väga vähe komnoori. Kui päris paljudes koolides oli lausa 100% vanemate klasside õpilastest komsomolis, siis meie koolis kuulusid mainitud organisatsiooni vaid vähesed. Päris null muidugi see protsent olla ei tohtinud, sest nii oleks kooli juhtkonnale suuri probleeme tekkinud. Mart toob välja ka sellise mõtte, et nõukaajal panid paljud usklikest lapsevanemad oma lapsed õppima meie kooli, sest siin oli õppimine vabam ja vähem ideologiseeritud.   

Mardilt saan teada, et orelimuusikat saab jagada kahte gruppi: jumalateenistustel esitatav muusika ja mitmesugused kontserdid, kus orel on kasutusel. Mõnikord on kontserdil ainult orel, kuid enamasti lisatakse mingi muu pill või laulja, sest ainult orelit ei viitsi eesti inimene pikalt kuulata.  Väljaspool kirikut võib ka siin-seal orelit leida, näiteks Estonia kontserdisaalis, kus Mart on ka kolm korda Muusikakeskkooli aktusel mänginud orelil abiturientide sissetuleku- ja väljaminekumuusikat.

Ka orelimuusikuid saab jagada kahte gruppi: need, kes teevad ise lugusid, ja need, kes mängivad teiste lugusid.

Mardi arvates on parima jalatehnikaga orelimängija meie kooli vilistlane Toomas Trass. Lisaks parimale naisorganistile Tuuliki Jürjole pidigi enamik orelimängijad olema naised. Mart on ühtlasi ka EMTA-s õppejõud ja enda eeskujuks nimetab ta teisi sealseid õppejõude Andres Uibot ja Aare-Paul Lattikut.  

Tegelikult on Mart meie koolis ja ka hiljem konservatooriumis õppinud heliloojaks. Oma suurimateks eeskujudeks nimetab ta heliloomingu osas Eino Tambergi ja orelimängu poolt Hugo Lepnurme ning Rolf Uusvälja.

Aastal 1984, kui Mart õppis Muusikakeskkooli kümnendas klassis, läks ta kord oreli harjutustundi ketsides. Seepeale sai ta õppejõud Lepnurmelt noomida – tundi tulles peab ikka viisakamad jalatsid jalga panema!

Ohhh … Mardiga võibki juttu rääkima jääda, sest ikka ja jälle selgub, et meil on ühiseid tuttavaid. Kooli endise majandusjuhataja Kaire Kislovi artiklis tutvustab Kairet Marju Metsman (kes oli enne Marti siin kirikus organist).