3. Endine majandusjuhataja Kaire Kislov

Heiki Koov

Heiki küsib, Kaire vastab.


Kaire, Sa töötasid TMKKs 1997. aasta maist kuni 2006. aasta märtsini. Millega Sa varem tegelesid ja kuidas Sa kooli sattusid? Oli konkurss, nägid ajalehekuulutust või keegi kutsus?
Tegelesin ikka majandusjuhtaja tööga, aga enne kooli lastepäevakodus „Vikerkaar“ (Õismäel). Otsisin kodulähedasemat tööd ja toonane haldusdirektor Helle Lootsmann kutsus vestlusele. Nii ma majandusjuhatajana tööd alustasingi. Alguses olime kompleksi peale kahekesi, pärast jäi Helle pikalt palgata puhkusele ja lahkus. Tiina Ehin tegi ettepaneku majandusjuhatajana jätkata ja haldusdirektori kohta enam ei loodud.

Kaire koos koeraga koduaias Rastla külas (Väike-Maarja vald, Lääne-Virumaa).

Kui palju Sa mäletad seda suletud maja ehk endist konservatooriumi maja? Kas juba Sinu ajal olid seal mõned linna gümnaasiumid asenduspinnal?
Selle majaga on palju mälestusi seotud. Oli vist 1999. aasta sügis, kui Konservatoorium ära kolis. TMKK-l tuli need hooned üle võtta. Tegemist oli palju. Mitmed aastad kasutasime  hoone kolmandat korrust ja sööklat. Kui lisanduva pinna haldamiseks töökohti ja palgafondi eraldati, siis hoonete ülalpidamiseks mitte. Konservatooriumi lahkumisel tulid koolile üle kõik tehnosüsteemide sisendid. Hulk aega jäi arusaamatu, millest koolil oli suur veekulu. Selgus, et amortiseerunud torustiku tõttu jooksis katlamajast tulev vesi pinnasesse. Samuti oli elektrikilbi mõõtjas kotermann sees ja mõõtekilbi rikke peale sai Eesti Energia tehnikud kohale kutsutud. Hull lugu oli ka läbijooksva peakilbi katusega. Paljud koolihoonesse planeeritud tööd tulid suvisel perioodil tehnosüsteemide korrashoidu paigutada. Kui õigesti mäletan, oli hoone üks aasta rentnikuta, aga siis tuli Tallinna Reaalgümnaasium üheks aastaks ja pärast neid Vene Reaalgümnaasium (nimetuses võin eksida). 

Rääkisid esmapilgul uskumatu loo: kui suletud majast toodi B-majja klavereid, siis keevitati treppide käsipuud lahti, et saaks klavereid üles viia, sest muidu ei mahtunud need treppidel pöörama. Nüüd on majal uued aknad ja nii saab klaverid tõstukiga aknast sisse tõsta.
Jah, see oli hullumeelne suvi! Saime harjutusmajja (B-maja) kaks esimest korrust juurde ja sinna oli vaja paigutada esimesele korrusele algklassid ja teisele harjutusklassid. Igasse klassi tuli viia suur või väike tiibklaver. Muidu neid üles ei saanud, kui lasin trepi käsipuud maha keevitada ja pärast klaverite transporti tagasi panna. Suurt tiibklaverit transportisid 6 AVA-Ekspressi meest ja trepikoja korruste vahel tulid niigi ausõna peal seisvad aknad avada, et mahuks trepimademete vahetusel edasi liikuda. Transportida oli vaja aga umbes 20-25 pilli.

Praegu eraldab riik meile igal aastal päris suured summad uute pillide ostmiseks. Juba minu siin oldud nelja aastaga oleme ostnud 25 kabinetklaverit ja muid kalleid pille. Kuidas meenub, mis rahalised võimalused olid 20 aastat tagasi?
Minu mäletamist mööda oli kuskil aastail 2003–2005 see periood, kui kool sai Estonia Klaverivabrikust kontsertklaveri ja kabinetklaveri. Rohkem ma ei mäleta, et uusi pille oleksime saanud osta. 

Millega oled pärast koolist lahkumist tegelenud?
Koolis töötamise ajal õppisin 2000–2004 TÜ Majandusteaduskonnas finantsjuhtimist. Sellele järgnes lühike periood töötamist Tallinna Ülikooli kinnisvaraosakonnas ja mõni aeg edasi Eesti Haigekassas. Tervise Arengu Instituudis töötasin haldusjuhina 2008–2018. Sama aasta sügisel vahetasin Tallinna kodu päriselt maakodu vastu, kus Sinagi sügisel külas käisid.  

Kui paljude endiste töökaaslastega siiani suhtled?
Tänaseks on suhtlusringkond endiste töökaaslastega väiksemaks jäänud. Kõige rohkem on sidet Esti Tamme, Õilme Melliste ja Tiia Metsaga. Aeg-ajalt ka endise direktori Tiina Ehiniga ja endise koristaja ning garderoobipidaja Ivika Kuurbergiga. Mitmed head ja väga head sõprussuhted on paraku ELU lõpetanud. Eriliste sõpradena meenutan õpetaja Hiie Lättet, samuti koolitädi Ingrid Räni, huvijuht Leo Truuväärti.  

Kirjuta oma talukohast. Mida veel plaanid ära teha, et lõpuks öelda: nüüd on kõik kavandatu tehtud?
Minu esivanemate talukoht on minu südame töö. Juunis saab 15 aastat ajast, kui koha tagasi ostsin. Oma väikeses majas tunnen, et olen hoitud, olen KOJU jõudnud. Minu tööks on taastada selle koha hingus.  Nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, nii ei saa ilmselt ka siin tööd kunagi otsa. Suurematest töödest on sellel suvel plaanis suveköögi ehitamine vana elumaja kohale. Kui see tehtud, siis tuleb hakata kuuri katust vahetama. Paari aasta pärast peaks palkmaja lõpuni vajunud olema ja siis tuleb mõelda soojustuse peale. Paralleelselt kõigi nende töödega toimub aia kujundamine. Kevadeks valmib endise TMKK sekretäri Esti Tamme koostatav aiaplaan, et kujundada mõnusateks aladeks 7000 m2 suurune aed.   

Korraldad oma talu hoovis ka mitmeid avalikke üritusi. Kuidas on linnainimesed enda jaoks avastanud taludes toimuva, kas huvi on suur või huvilisi võiks rohkem olla?
Olen 2019. ja 2021. aastal korraldanud Kõrvitsapäeva Tallinna Loomaaia ja Elistvere Loomapargi toetuseks. Et väärtustada väikeaiapidajate tööd ja tulemusi, on mõlemal korral ka kõrvitsaliste konkurss olnud. Päeva on sisustanud muusikud Tapa Muusikakoolist ja Peeter Kaljumäe kontsert. Samuti olid seltskonnamängud ja talutoidud omakasvatatud viljadest. Möödunud aasta augustis võtsin osa ka triiphoonete päevast, mida PAIK korraldas (www.pandivere.eu). Alati on minu uksed valla headele sõpradele ja kolleegidele. Nii on ka endised töökaaslased TMKK-st külas käinud. 

Teed ka müügiks ja tuttavatele kinkimiseks mitmesuguseid hoidised. Kas retseptid mõtled ise välja?
Hoidiseid teen päris palju, sest mis kasu oleks kõikide nende juur- ja puuviljade ning marjade kasvatamisest, kui ei hoiusta. Retsepte ise välja ei mõtle, küll aga kohandan endale sobivamaks (nt mõne maitsetaime asendamise või lisamise näol). 

Tänasel päeval tunnevad Kairet kõige paremini muidugi kohalikud aktiivsed inimesed. Näiteks alloleva jutu kirjutas minu hea tuttav Marju Metsman, kes tegeleb Väike-Maarjas vist küll vähemasti kümnes valdkonnas (näiteks muuseum, kirik, põllumeeste selts jne jne).

Väike-Maarja valda Rastla külla paikseks jäänud Kaire Kislov on tegus ja ettevõtlik inimene. Ta tunnetab aegade sidet esivanematega ja selle tunnetuse najal ongi ta oma vanaema sünnikodu taastanud: kodu ja aed on hoolitsetud, istutatu kasvab.

Meie pere sai Kairega lähemalt tuttavaks pärast seda, kui ta mõned aastad tagasi Pandivere peretalude päeval meie Kruusiaugu talu külastamisel õunapuu kinkis. Miskipärast on õunapuud justkui kodu märgid, juuripidi Eestimaa külge siduvad puud, ka inimeste ühendajaks ja nähtamatu sideme loojaks. Palju-palju aastaid varem oli Kaire vanatädi Enno Taali (Natalie Enno) see, kes Väike-Maarjast Rastla külla käies poolel teel meie talus jalga puhkamas käis.

Rastla küla Maretaru-Uuetoa tallu paikseks jäänuna asus Kaire aktiivselt tegutsema Väike-Maarja Põllumeeste Seltsis. Oma talus on ta mitmel aastal septembrikuus korraldanud kõrvitsapäeva, Kaire on osalenud Põhja-Eesti maitsete aasta raames toimunud avatud triiphoonete ja aedade päeval. Ta on inimene, kellele saab loota ja kelle käes töö edeneb. Mulle meeldivad mõtted, mis lähtuvad tema juurtest ja kasvavad välja Maretaru-Uuetoa maalt.

Praegu on Kaire Kislovi põhitöö Väike-Maarja Haldusteenuste juhatamine ja ta pühendub kogu südamest uue toimiva struktuuri ülesehitamisse. Tema ülesanne on koostöös mitme spetsialistiga vastutada Väike-Maarja valla avalike alade ja teede heakorra, hoonete ja muu taristu korrahoiu eest, hallata valla vara. See on tõsine väljakutse Lääne-Virumaal – hallata nelja aleviku ja 64 küla toimimist.

Põhitöö kõrvalt panustab ta oma aega EELK Väike-Maarja koguduse heaks. Juhatuse esimehena on Kaire aktiivselt tegelenud 2010. aasta äikesetormis ulatuslikult kannatada saanud Väike-Maarja leinamaja taastamise teemaga. On rõõm näha, kuidas kogudus heas koosmeeles toimetab ja elavneb.

Marju Metsman
Väike-Maarja muusikakooli akordioni ja muusikaloo õpetaja

Heiki: Lisan siia lõppu veel ühe mõtte ka Marju Metsmanist. Küll on ikka vahel inimesed omavahel omapäraselt seotud. Mõned aastad tagasi andis Marju organisti töö Rakvere Kolmainu kirikus üle meie kooli õpetajale Mart Siimerile (kellest ka juhuslikult siin lehes lugu olemas).