3. Klaveriõpetaja-jooksja-rattasõitja Eike Sild ja sportimisvajadus

Heiki Koov

Heiki küsib, Eike vastab.

Kuidas Sa tulid mõttele hakata tegeleme eriti tugevat füüsilist vastupidavust nõudvate aladega? Miks mitte lihtsalt vahel õhtuti 5-10 km rattaga sõita? Muide, Eike aitab vedada triatloniklubi Trismile (www.trismile.ee) ja viib seal ka kord-paar nädalas läbi rattatreeninguid.

Alustasin oma füüsiliselt aktiivsete tegevustega just sellises väiksemas vormis. Hakkasin käima õhtuti  jõusaalis, alguses tegutsesin üksi, siis proovisin rühmatreeninguid. Sinna lisandus jooksmine, jooksnud olen 4 täispikka maratoni. Rattaga olen sõitnud nagu enamik – lapsest saati. Umbes 8 aastat tagasi said rattamatkadest pikemad ringid maanteel (mul oli maastikuratas), sealt edasi tuli esimene maanteeratas. Hakkasin käima erinevatel grupitreeningutel, distantsid läksid järjest pikemaks ning edasi hakkasid ka võistlused huvi pakkuma.

2021 Ironman Talinn. Naiste teami rattadistants 180 km. Tulemuseks Naiste Teami I koht.
2021 Ironman Talinn. Naiste teami rattadistants 180 km. Tulemuseks Naiste Teami I koht.

Ma mõtlen, et muusikud peavad ikka päris heas füüsilises vormis olema: sageli on esinemised õhtusel ajal, palju peab püsti seisma (eriti lauljad), nähtavasti on ka pillimäng füüsilist sitkust nõudev tegevus. Nii esinemise kui ka harjutamise kohas võib õhk olla halvasti ventileeritud, proove tehakse korduvalt jne. Kui levinud üldse on muusikute hulgas spordiga tegelemine (sh võistlustel osalemine)? Tõenäoliselt palju rohkem on neid, kes n-ö oma lõbuks teevad nädalas kas või korragi trenni.

Arvan ja usun,  et muusikute seas hakkab trennis käimine järjest populaarsemaks ja olulisemaks muutuma. Vaimne töö nõuab tegelikult füüsilist tegevust tasakaalustamiseks. Ka üks kord nädalas on parem kui üldse mitte midagi, ideaalne oleks võib-olla kolm korda. Võistlustel käimine ei ole esmatähtis, kui just pole suurt tahtmist ennast proovile panna, osaleda ja teistega võrrelda.

Sporditegemine annab hea rühi ning toonuses lihased ning tegelikult parandab ka tuju ja unekvaliteeti. Oma töös näen tihti õpilastel suuri probleeme just rühiga, mis aga väga palju mõjutab ka mänguasendit ja seeläbi tehnilist sooritust. 

Teiseks, värskes õhus liikumine on ülimalt vajalik, ka külmemal ajal. Seda just seetõttu, et enamik tegevusi toimub ju siseruumides. Ka minul oli kunagi veendumus, et külma õhu sissehingamine trennis teeb kohe haigeks, ent nii see pole. Tuleb tasapisi harjutada ning sobivad riided muretseda.

Aktiivse tegevuse ajal on külm õhk pigem kasulik ja karastav. Tuleb jälgida, et kohe pärast treeningu lõppu saaks kuivad ja soojad riided selga.

Eike sõnul jäi ta 2021. aastal suuremast osast kavandatud võistlustest kevadise vigastuse tõttu kõrvale, ent Ironman Tallinn täispikal distantsil õnnestus võita naiste team´ide esikoht.

Team Trismile. Kristi Sõber (ujumine) Eike Sild (naiskonna kapten, ratas), Kristel Tukk (jooks). Ironmani finišis on teamiliikmetel lubatud teha ühisfiniš.

Kui mõelda näiteks klaverimängijatele, kas siis üks kord nädalas sulgpallitrenni on piisav? Muidugi üks on parem kui null, aga mis võiks olla miinimumpingutus? Või sobiks klaverimängijale paremini hoopis jõusaal, jooksmine, ….?

Sulgpallitrenn arendab nii koordinatsiooni kui reaktsiooni ning on seetõttu päris hea, eriti väiksematele lastele. Suurematele sobib nii jooksmine, jõusaal kui ujumine, loomult ka rattasõit või/ja suusatamine. Peaasi, et meeldib ja on tahtmist.

Kasulik on korraga treenida pigem lühemat aega, aga tihedamalt. Lühem treening 2–3 korda nädalas annab parema tulemuse kui 1 pikem treening.

Kurb küll teatada, aga nii eelmise aasta kevadel kui ka sügisesel Hiiu staadionil toimunud kooli spordipäeval oli näha, et päris paljud õpilased ei jaksa joosta ühte staadioniringigi, kahest rääkimata. Kui ma veel koolis käisin (lõpetasin Rakvere 3. Keskkooli 1990), siis pidime (vähemalt poisid, võib-olla ka tüdrukud) 3 km ära jooksma ja seda sugugi mitte sörkides või jalutades. Ka hinde “3” saamiseks pidi ikka pingutama.

Ka minul oli koolis kehalise kasvatuse tundides sama olukord. Kui täiskasvanuna  jooksmas käima hakkasin,  jaksasin esimesed korrad joosta vaid mõnisada meetrit korraga. Edusammud tulid aga väga kiiresti, kui sellest hoolimata jätkasin. Esimese täispika maratoni suutsin joosta juba aasta pärast.

Oluline ongi mitte katki jätta. Leia endale vajadusel kaaslane,  kellega koos trenni minna.

 Suhtumine liikumisse ja kehalisse aktiivsusesse algab kodust. Õpetajad saavad küll lapsi abistada, aga mitte suunata neid treeningute juurde.

Tegelikult praegu Timo üritabki koos mõtlema panna kehalise kasvatuse, rütmika, Alexandri jms õpetajaid, et lõpuks kokku saada uus kooli kehalise kasvatuse ainekava. Kuna võimlat ei ole (osaliselt saab küll kasutada Polütehnikumi võimlat), siis on veel eriti vaja kõik läbi mõelda. Mis oleksid Sinu soovitused, mis on need “kolm vaala”, millest peaks lähtuma? Kuna rohkem kehalise tunde tõenäoliselt ei ole kusagilt võtta, siis tegelikult ju ongi küsimus, mida teha nendes vähestes kehalise kasvatuse tundides ja mida peaksid õpilased kindlasti iseseisvalt (või kusagil trennis käies) lisaks tegema? Koolis hakkab olema ujula, trenažööride ruum, õues mõned jooksurajad ja korvpallirõngas, nähtavasti saab kusagil ka pinksi mängida, ah jaa – balleti/rütmikaruumis saaks ju ka aeroobikat vms teha. 

Laste spordi juurde saamiseks on tähtis just mängulisus ja hasardi tekitamine. Lastel peab olema huvitav ja põnev. Rutiinsed tegevused tekitavad kiiresti huvipuuduse ja kaob soov osa võtta. Läbi mängu saab lapsi paremini kaasata. Siin on tähtis individuaalne lähenemine. Kõik ei jõua ühtemoodi, aga igale lapsele on vaja leida talle sobiv koht rühmas/mängus, mis teda ei alaväärista, aga paneb pingutama. Tähtsad pole ju ainult kiirus ja osavus, vaid  ka kulutatud kalorite hulk. Kindlasti tuleks tutvustada erinevaid võimalusi ja leida huvipakkuv ala. Jooks on ilmselgelt paljudele liiga raske. Liiga intensiivne. 

Siinkohal kaks toredat fotot meie kooli tublidest jooksjatest Tallinna maratoni finišis.

2017 (vasakpoolne foto):
* Esimene rida vasakult: Tiina Talts, Calvin Pärn, Reet Ruubel, Kristina Mahoni, Triinu Piirsalu, Siret Sui, Ode Pürg.
* Tagumine rida: Laura Pähkel, Emma Jõgi, Arko Narits, Marta Mägimets, Argo Jentson.

2018 (parempoolne foto):
* Esimene rida vasakult: Ode Pürg, Arko Narits, Emma Jõgi, Tuule-Helin Krigul, Hanna Maria Semper, Marii Piirsalu, Reet Ruubel
* Tagumine rida vasakult: Iris Eva Aabloo, Maria Mutso, Laura Pähkel, Tiina Talts, Kristina Mahoni, Kai Ratassepp, Silver Piiroja, Argo Jentson

Tiina Taltsi meenutused 2018: „Päris paljud meist jooksid poolmaratoni, sh mina ja Kristina, kahjuks täpselt enam kõigi distantse ei mäleta. Aga Ode ja Arko jooksid igatahes täispika, st 42 km. Tollel Tallinna jooksul, kus see pilt tehtud, jooksin isikliku rekordi poolmaratonis (1 h 52 min) ja seejuures jooksin ligi 10 km president Kaljulaidiga koos, tema turvameeste tuules. See oli päris naljakas, sest rahvas kogu aeg tervitas ja ma sain ka tähelepanu osaliseks. Aga Kerstil oli päris kõva tempo, kuna mu eesmärk on alati finišeerida naeratades, siis võtsin 5. käigu välja ja lasin presidendipundi ees minema. Kersti finišeeris minust 2 minutit enne.“

Mõned sportlikud momendid kehalise kasvatuse õpetaja Kristina Mahoni kogust: jooks Šveitsis ja Sinilille jooks sõjaveteranide auks 2016.

Kõige lõpuks pean ka ennast natuke kiitma. Ma olen nüüd alates septembrist kolm korda nädalas jõusaalis käinud. Eks mul on ka suured eesmärgid:

* Soojenduseks on vaja kevadisel kooli spordipäeval võita ühte meie kooli poissi 60 ja teist 800 meetri jooksus.
* Põhidistantsiks kujuneb aga suvine 10 km mudajooks (vaata eelemise aasta joosku https://www.youtube.com/watch?v=RwmjkJTZ1oQ).

Tegelikult tuli mulle meelde, et ka mina olen mitmeid diplomeid saanud ja minust on isegi ajalehe spordirubriigis kirjutatud (näiteks „Punane Täht“ 21.04.1987). Siin on Lääne-Virumaa noorte meister males ja kõrgetasemelise maleturniiri võitja! Kõrvulukustav aplaus! Ma tänan!