3. Ajaloominutid – mis on peidus kooli taga metsas?

Peeter Suure Merekindluse Pääsküla kaitsepositsiooni
12-tolline tagalapatarei, 1913-1916

Ajalooõpetaja Kätlin Kuldmaa

Kes on meie kooli taga metsas vähegi ringi kolanud,  on pildil olevat mälestist näinud. Tõenäoliselt ei ole paljudel aimu, millega täpsemalt tegu võiks olla. Kas pildil on vabamüürlaste sekti Nõmme osakonna kohtumispaik või Kivimäe nõidade ohverdamisring?

Selguse saamiseks tuleb ajas rännata tagasi 20.sajandi algusesse enne esimese maailmasõja algust. Eesti alad kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kõik maailma suurriigid unistasid impeeriumitest ja valmistusid oma piire laiendama.

Juba pärast Põhjasõda pidas Peeter Suur grandioosseid plaane Soome lahe kindlustamiseks. Tal oli plaan kogu Soome lahe ümbrus turvata suurte merekindluste ahelaga, millest osa kindlusi said ka  valmis (nt Patarei merekindlus). Pärast Peetri surma lõpetati  tema plaanide hoogne elluviimine ja mõnda aega meie aladel arvestatavaid suuri militaarobjekte ei rajatud.

19. saj II pool ja 20. saj algul osales Venemaa mitmes sõjas – Krimmi sõda, Vene-Türgi sõda,  Vene-Jaapani sõda. Balti kubermangudes valitses rahu 1856–1914, kaugete sõdade mõju siinmail olid kaudne (humanitaarabi saatmine, kohalike osalus Vene armees).  Türgi sõja edust innustatuna unustati mõneks ajaks sõjaväe sisuline ja ka tehniline reformimine, mis konfliktis Jaapaniga Venemaale juba saatuslikuks sai. Euroopas oli 1866. aastal tekkinud uus suurriik Saksamaa näol, kes brittide eeskujul  arendas just nimelt laevastikku. Nende arengute mõjul hakkas Venemaa võimuladvik uuesti Läänemere-äärsete alade kindlustamisele mõtlema.

1907. aastal algatas tsaar Nikolai II uue kaitsekava väljatöötamise, mis nägi ette Peeter Suure merekindluste süsteemi väljaarendamise Soome lahe kallastel. Eesti poolel said positsioonid alguse Tahkunalt Hiiumaal ning peamine raskus oli Tallinnas. Tallinn oli küll 20. sajandiks muidu tore linn, elanike arvu poolest ületas isegi 100 000 piiri, kuid maa poolt tulles väga kergesti vallutatav. Sellise stsenaariumi vältimiseks arendatigi välja Tallinnat ümbritsev maakaitseliin, millest osa on tänaseni nähtav kooli taga metsas.

Täpsemalt on metsas asuva mälestise näol tegu  osaga maakaitseliini positsioonist nr 6,  mille keskus asus Pääsküla paenõlvakul. Sinna oli ehitatud 6 suurt varjendit, millest ühes oli isegi diiselelektrijaam.  Meie kooli taga olev objekt  kuulus 6. positsiooni tagalasse, seal hoiti 12-tollistest kahuritest koosnevat  patareid (12 tolli ehk 300 mm avausega suurtükid). Võrdluseks: viimased soomustatud sõidukid, mille Eesti Kaitsevägi endale hankis, on  „vaid” 155 mm suuruse avausega.   Omavahel olid need objektid ühendatud viimistlemata tunnelitega kogupikkuses 1200 sülda (umbes 2,5 km).

Betoonist suurtükialusel (raadius 8,9 m) on säilinud kinnituspoldid –  need 12-tollised kahurid lasid  nõnda kõva pauku (tekkis tagasilöök), et  nad  tuli maa külge aheldada.  Mööda selle aluse  serva kulges vagonetitee mürskude toomiseks raudteeharu juurest kahurini. Raudteeharu omakorda algas praeguselt Vabaduse puiesteelt, mille alla on nüüd jäänud kunagine raudteetamm. Suurtükialusest 25 m kaugusel oli paekivist laskemoonakelder, mis on praegu liiva all.

Sõja käigus kannatas maakaitseliin üpriski vähe – õhku lendas vaid mõni üksik objekt (üks Pääsküla varjendidest, siin-seal paar patareipositsiooni vms).

Mainitud maakaitseliinile sai saatuslikuks hoopis noore Eesti Vabariigi tegevus 1920ndatel aastatel. Nimelt müüs riik soovijaile soodsatel tingimustel puithooneid, palkvarjendeid, kümnete kilomeetrite kaupa kaevikuvooderdist, kindluseraudtee rööpaid ja liipreid. Varjenditest veeti minema rauduksi ja aknadetaile, kütteseadmeid ja elektrijuhtmeid jpm. Majad lammutati ning laoti uutesse kohtadesse jälle üles, kasutades neid koolihoonete või elamutena.

Mis mind ennast veel huvitaks: kas need 12-tollised kahurid lahkusid Eestist koos Vene armeega või said nad ka Vabadussõjas kasutust? Ja teiseks: kui sageli need maakaitseliini positsioonid reaalselt mehitatud olid? Ning kuidas 6. positsiooni patareil teenivad sõdurid oma aega veetsid? Kui ma kunagi neile küsimustele mingid vastused peaks leidma, siis jagan neid kindlasti ka kooliperega.

Kokkuvõttes oli kirjeldatud maakaitseliin  suhteliselt mõttetu Vene tsaaririigi objekt – kogu projekt oli juba esialgu kallis – ligi 34 miljonit rubla, kuid sõja ajal tõusid hinnad pea 50% võrra. Samuti oli sõja-aastail väga raske leida motiveeritud tööjõudu – paljud siinsed töötajad olid pärit  Kaug-Idast ega näinud nende sõjarajatiste kallal eriti vaeva.

Eesti Vabariigi päevil käis 1930ndatel aastatel korra läbi mõte võtta säilinud varjendid kasutusele õhukaitsevarjenditena. Ainult plaaniks see tookord siiski jäigi.

Allikad:
* https://teejuht.esap.ee/peeter-suure-merekindlus/heino-gustavson-peeter-suure-merekindlusest/
* https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=8798