Heiki Koov
Järgnevalt on minu valik viimase aasta fotodest. Asjadel õnneks ei ole veel andmekaitseõigusi ja nii peavad nemad minu kooliaasta olemuse edasi andma.
Koroonaviirus on ka tänasel päeval vägagi aktuaalne. Kui eelmise aasta talvel-kevadel olid majad suletud ja õpilased-õpetajad koduõppel, siis mina käisin ikka vähemalt ühe korra nädalas vaatamas, kas majades on kõik korras. Kastsin lilli, keerasin paljud radiaatorid säästurežiimile, hea oli ka mitmeid pisiremonditöid teha.Käimisest oli kasugi: üks radiaator oli lekkima hakanud ja oleks pikema aja jooksul päris suurt kahju teinud. Ka selgus, et kõik aknad ei olnud korralikult suletud. Tunnistan ausalt, et esimestel kordadel üksinda suures majas ringi kõndides oli üsna kõhe tunne. Mitte et ma otseselt midagi kartnud oleks, aga koolimaja lihtsalt on selline koht, kus peab palju inimesi olema.
Kuna veebruarist septembrini keegi seda kraanikaussi ei kasutanud, siis otsustas kooliaasta alguseks üks taim peidust välja tulla.
Koroonaga on otseselt seotud niisugused teemad:
Toidupakid. Sellel teemal võiks pika loo kirjutada, sest kuigi lõppkokkuvõttes läks kõik üpris kenasti, oli detailides probleeme küllaga. Esiteks häiris muidugi teadmatus järgmiste nädalate suhtes, teiseks tuli alati eraldi uurida, mis päevaks toitlustusfirma suudab pakid komplekteerida, kolmandaks oli kevadel võimalus pakk kätte saada mõnest teisest koolist (meie riigikool, teised linnakoolid – nimekirjad ei sobinud kokku). Alati oli ka pakisoovi registreerimisega hilinejaid ja neid, kes unustasid pakile järele tulla.
Ma olen väga tänulik õpilastele ja lapsevanematele, kes sellesse kõigesse mõistvalt suhtusid. Kui keegi ei saanud pakile järele tulla, sõidutasin isiklikult vähemalt paarkümmend pakki ka õpilastele koju. Sain selle eest palju kiita! Tegelikult olingi ju tubli! Mul ei olnud mingit kohustust seda teha.
Teine moment, mille üle ma siiani rõõmu tunnen – me andsime päris pika aja paki äraviimiseks. Kui linnas asuvates koolides toimus toidupakkide väljastamine päevasel ajal ja vaid mõne üksiku tunni jooksul või lausa tunnise täpsusega, siis meil oli koolimaja avatud õhtul vähemalt kella kuueni, isegi seitsmeni. Minu arvates oli see täiesti normaalne, sest paljud lapsevanemad tulevad alles nelja-viie paiku töölt ja siis oli veel vaja Kivimäele tulla. Polekski ju varem üldse võimalik olnud!
Põhikooli lõpetamine. Kaskedega pilt on ka üsna omapärane, ma ütleks isegi, et ajalooline. Tehtud on see 30. augustil 2020, kui toimus põhikooli lõpuaktus. Just-just: lõpuaktus toimus augusti lõpus, aga mitte juunis. Traditsiooni jätkates organiseerisin kased koolimajja, aga need puud olid juba vägagi sügisese väljanägemisega (paljud lehed puudu ja osa lehti kollased).
Jõulud. Kui juba puudest juttu tuli, siis lisan siia ka foto meie aula jõulupuust. Arvata võib, et nii väike ei ole aulakuusk selles majas kunagi olnud. Tegelikult ei olnud ju mõtet suurt puud saali tuua, kui kõik rahvarohked kogunemised olid keelatud.
Ma ei saa siinkohal ütlemata jätta, et sõbrapäeval on mitmed väikesed tüdrukud mulle kommi kinkinud. Seekord tegi üks tore tüdruk mulle ka jõulukingituse. Aitäh! Maitses hea!
Turvalisus. Tegin meie sekretärile ja turvatöötajale kaitseklaasi hoidja. Kunagi tööõpetuse tunnis õpitust on siiani palju kasu!
Kuid aasta jooksul oli muudki peale koroona.
Kool ostis üsna palju uusi (sealhulgas ka päris kalleid) pille. See mees fotol on sügisel meie koolile Petrofi klaverid müünud firma IS Music juhataja Raivo Sersant. Tema jäädvustab samuti oma firma ajaloo tarbeks klaveri aknast sisse tõstmist.
Saksamaalt saabus uus fagott.
Kaks ruumi said suvel-sügisel kohe päris uue ilme ja ühel ruumil vahetasime põranda.
B-majas asuva õpilaste puhkeruumi üle olen ma eriti rõõmus. Ise ma selle mõttega välja tulin, õpilased aitasid selle rämpsust tühjaks tassida ning koos oma väiksema pojaga tegime siin remondi. Õpilased kehtestasid ruumi kasutamise reeglid ja tundub, et neist osatakse kinni pidada. Kasutu ruum on saanud uue võimaluse. Tore vaatepilt!
Teine põhjalikult uuendatud ruum B-majas on Alexandri tehnika kabinet. Need põrandal olevad ilusad kaltsuvaibad on kudunud erivajadustega õpilased Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusest (https://www.astangu.ee/et/tooted).
Korda sai ka ühe solfedžoklassi põrand. Silm kohe puhkab!
Kes on pikemat aega meie koolis käinud, siis temani on kindlasti jõudnud info, et mitmel korral aastas oli peamaja 0-korrusel veeuputus. Selle põhjuseks olid suured vihmasajud ja Nõmme kandi kanalisatsiooni suutmatus kiiresti suurt hulka allasadanud vett ära juhtida. Mitmed spetsialistid püüdsid lahendust leida ja iga kord ka midagi tehti. Ometi oli järgmise vihmasajuga töökoja põrand taas märg. Halvematel päevadel ulatus vesi isegi sööklani. Eks palju meie elus sõltub ikkagi juhustest (või arvate, et juhuseid ei ole olemas?). 2020 sügisest teeb majades tehnohooldust firma „Stell” ja töömees Sass leidiski üsna kiirelt üles kurja juure: kappide ja riiulite taga oli põrandas veel üks arusaamatu eesmärgiga seadeldis, kust tõenäoliselt tuligi vesi ja isegi muda sisse. Paarkümmend aastat vaevanud probleem leidis kiire lahenduse – auk betoneeriti. Loodan, et ma ei sõnunud asja ära ja vähemalt meie siinolekul enam veeuputusi ei juhtu. Oma kooliajast mäletan, et üks Prantsusmaa kuningas läks ka teemakohase kommentaariga ajalukku.
Teile on tavaline, et esinete laval ja kõik on pidulik ning kaunis. Mina ise olen ainult ühe korra laval esinenud. Ca 15 aastat tagasi aitasin korraldada Jõhvi kontserdimajas haridusfoorumit ja selle raames tegime kolleegidega 15-minutilise teatrietenduse. Mina mängisin lavastuses sotsiaaldemokraati (teised mehed teiste parteide esindajaid). Kommentaar kahe pildi juurde: paraku on dekoratsioonide saatus kord juba selline: etenduse ajal kõik imetlevad nende ilu, aga kui etendus on läbi, siis ootab sageli ees teekond prügikasti. Nüüd leidis tee vanapaberi konteinerisse ka mõne aasta tagune lavatäht – kellakast.
Minul ja nüüd ka töömehel on üsna sageli vaja avada mõni kapilukk, mille võti on juba ammu kadunud. Eriti just B-maja kappidest tuleb aga igasugu põnevaid asju välja.
Eks meile kõigile meeldib, kui meistrimees on oma „meistri“ tiitlit väärt. Igatahes sadulsepa töökojas tehtud uute katetega pillimängutoolid näevad välja väga kenad.
Muidugi on meie koolis kõige olulisem kõik see, mis seostub muusikaga, aga tore on teadetetahvlilt lugeda, et toimub ka teistsuguseid üritusi.
Kammerkoor sai juubeli puhul meie kooli poolt kingiks Euroopa kaardi. Ikka selleks, et saaks vaadata, kus asub järgmine reisi sihtkoht ja ära märkida juba käidud kohad. Mul oli suur au kinnitada kingitus seinale.
Noorematele inimetele üks küsimus: mis asi on telefoniraamat? Koristamise käigus leitud raamatus on gümnaasiumide osas ka meie kooli telefoninumber. Hea kool ei vaja kallist reklaami, see leitakse ka teiste suurte (reklaamide) vahelt üles!
Nagu pisiasi, aga võimalik, et kooli ajaloos esimest korda on uksel kell! Hilistel tundidel saab turvatöötaja välisukse lukku panna.
Keegi oli sügisande kooli toonud.
Nutikas tegelane pani nutitelefoni laadima.
Eda Peäske tikkis ise kella sihverplaadi. Väga tubli!
Kui telefoni ära kaotate, siis tulge ja andke sellest turvatöötajale või minule teada. Need kaks telefoni ma viisin Pärnu mnt politseijaoskonda, sest keegi nende vastu huvi ei tundnud.
Need kaks pilti on meie koolile nii iseloomulikud. Minusugused mittemuusikud võivad juba koju minna, aga teised peavad veel harjutama.
Töökoja vanade asjade hulgast tuli välja puude kõrguse mõõtmise abivahend. Finantsjuht Õilme meenutas, et kunagi oli siinse ümbruse mets konservatooriumi bilansis. Mets aga on teatavasti vara ja vara peab iga aasta üle mõõtma.
Ma ei saanud kuidagi jätta näitamata kahte autopilti. Seoses kooli asjade vedamisega võtsin kahel korral rendist kaubiku. Omal ajal olid sellised autod minu igapäevaseks töövahendiks. Nüüd aga polnud ma juba 20 aastat nendega sõitnud. Kes kunagi ise kaubiku roolis istunud, see teab, et nendega on tegelikult palju mõnusam sõita kui sõiduautoga.
15. augustil 2020 tegid kooli töötajad jalgrattamatka.
- Kogunemine oli Tamsalus (kes saabus siia rongiga, kes autoga)
- Tamsalus vaatasime vana lubjatööstust, Saja tamme parki, Kukelossi, laata
- Põdrangu mõis
- Kiltsi pood ja mõis (Krusensterni muuseum ja kool)
- Vao tornlinnus
- Väike-Maarja muuseum, kirik, keskväljak (Lurichi monument), lõunapaus Georgi söögitoas
- Porkuni järves ujumas, paemuuseum, mõis
- Vistla Porkuni lahingus hukkunute ühishaud
- Ringiga tagasi Tamsalus, kokku 55 km mõnusat rattasõitu. Täiesti jõukohane ettevõtmine!
Kui keegi järgmiseks rattamatkaks muud piirkonda ei paku, siis Lääne-Virumaal on meil veel mitmed kohad käimata.
Lõpetuseks ka üks pilt inimestest. Siin oleme me (TMKK, Otsa-kooli, balletikooli õpetajad-töötajad, aga paljud olid ka juba rajale läinud) eelmine aasta presidendimatka stardis Aegviidus. Kõik olid tublid ja jõudsid suuskadel või kõndides Jänedale.
