2. Küsimused Arvo Leiburile

Heiki Koov

Kohtumine koolis, sügis 2019, Arvo Leibur ja Johan Randvere

Küsimustele vastab ERSO kontsertmeister ja esimene viiul Arvo Leibur (meie kooli vilistlane aastast 1982).

  1. Kas ERSOs on mõeldud ka võimaluse üle teha klassikalist muusikat kuidagi lõbusamalt? Algaja muusikahuvilisena olen ma ometi ostnud üle kümne hollandlase Andre Rieu orkestri DVD ja tõesti on nauditav neid vaadata. Näiteks tema Maastrichti kontsert https://www.youtube.com/watch?v=aj_E1hD876c.

Arvo: ERSOl on mitmekülgne tegevus – päris sümfoonilised kontserdid, festivalid, turneed, eesti muusika päevad… otseselt lihtsalt lõbu-meelelahutuskontserte tõesti nagu polegi… Noh, Prokofjevi „Petja ja Hunt“, mida teeme viimastel aastatel lastele, muidugi mingil moel seda on. Aga tõesti, hea küsimus. Päris head nalja ja pulli teha suure orkestriga on tõsine ettevõtmine. Ise arvan, et võiks ju tõesti teha korra aastas nt Volbrikontserdi, et juhtuks nagu päriselt midagi muud. Kunagi sai isegi tehtud, karnevalikostüümidega jne. Sai kõvasti nalja (umbes aastal 2005).
Rieu on tore meelelahutus ja modifitseeritud Strauss. See pole meie stiil…

Heiki Mätlik (kitarr), Terje Terasmaa (vibrafon), Arvo Leibur (viiul). Trio aktiivne kontserttegevus algas 1990ndatel aastatel.

  1. Ma vaatasin, et ERSOl on tegemist täitsa huvitava haridusprojektiga „Hommik ERSOga“. Kui suur südameasi on teie orkestri jaoks uute muusikatalentide leidmine või on palju olulisem eesmärk vaatajaid juurde saada?

Arvo: ERSOle on osa nendest lastest tulevaseks publikuks, mõni neist võib ka kunagi meile tööle sattuda. Aga põhiline on ikkagi laiemalt kultuuri järjepidevus, muusikaline harimine, millele ERSO saab kaasa aidata.

  1. Kas te kasutate ka stipendiaate (võib-olla nõukaaegne termin)? Kas olete nõus juba näiteks meie koolis kümnenda klassi õpilast rahaliselt toetama, et ta siis pärast kooli lõpetamist orkestrisse mängima tuleks?

Arvo: ERSOsse mängima pääsemine käib ikka rahvusvahelise konkursi kaudu. Me ei saa  koolilapsi  mõjutada otseselt meie juurde tulema. Koolis on ennekõike tarvis lihtsalt õppida põhjalikult oma eriala. Sama on Muusikaakadeemias. See enda profiili leidmine (ansamblimängija, orkestrant, solist, pedagoog jne) toimub pigem täiskasvanuks saades, Akadeemias õppimise jooksul.

ERSOl on koostöö EMTAga – Hooajal on ette nähtud kaks ühiskontserti, kus moodustatakse  ERSO-EMTA ühisorkester. See on suurepärane kogemus, mis annab tudengitele ettekujutuse päris tööst professionaalses orkestris.

(Heiki: vt teemakohast artiklit https://www.erso.ee/2020/02/nii-karastub-teras/).

  1. Aastaid tagasi käis Eestis esinemas orkester „100 mustlasviiuldajat“ (https://www.youtube.com/watch?v=nsw44Cy_b34). Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis neil orkestris vahetatakse igal aastal mitu liiget välja ja seda just põhjusel, et saaks pidevalt uusi inimesi orkestrisse kaasata. Missugune on ERSO personalipoliitika? Kui suur on „kaadri voolavus“?

Arvo: Personalipoliitika on nagu Euroopa riiklikes orkestrites. Eesmärk on saada kokku hästi toimiv ja harmooniline kooslus. Nagu üks hea suur perekond. Kaader voolab ja vahetub kõige rohkem projektorkestrites. Aga neil on teistsugune spetsiifika. Need on ka väga vahvad orkestrid, aga nad pannakse kokku teatud ajal toimuva konkreetse sündmuse või turnee jaoks, mitte aastateringseks süstemaatiliseks tegevuseks.

  1. Kui suur on konkurss pillimängijate kohtadele?

Arvo: Konkurss ERSO mistahes mängija kohale on küllaltki suur – umbes 5-30 avaldust vabanevale kohale. Siis toimub ettemäng ja kui hästi läheb, saab keegi ka tööle.

  1. Ajakirjandusest võib lugeda, et IT-spetsialistidest on juba nii suur puudus, et püütakse palgata aina nooremaid. Peaasi, et midagigi asjast jagab ja on huviline ennast edasi arendama. Hiljutises ajaleheartiklis käib jutt lausa 8000 täitmata ametikohast.

Ma olen viimaste aastate jooksul vägagi aru saanud, et muusikas on olukord vastupidine – konkurents on väga suur. Ühest küljest konkurents pealtvaatajate võitmiseks, aga teisest küljest ka konkurents vabanevatele muusiku ametikohtadele.

Üks küsimus selles valdkonnas ei anna mulle kuidagi rahu. Lõpetan muusikakeskkooli, siis akadeemia ja olen jõudnud järeldusele, et tahan tulevikus ERSOs (või ka tegelikult mõnes teises tuntud orkestris mängida). Olgem ausad, ega vist ikka pärast kõrgkooli kohe ERSOsse tööle ei saa, sest kandideerimas on paarkümmend veelgi paremate oskustega muusikut. Arvo, Te olete ka EMTAs õppejõud. Mis soovitusi Te akadeemiat lõpetavale tudengile annate, kui ta Teie käest küsib näiteks midagi sellist: mida ma peaksin järgnevatel aastatel (või isegi kümne aasta jooksul)  tegema, et suudaksin konkureerida ERSOsse (näiteks viiuldajaks)? Lihtne oleks öelda, et harjuta rohkem. Ei saa ju ainult harjutamisest ära elada. Paraku peab ka raha teenima. Mis oleks selline kompromisslahendus, kus saaks juba rahad liikuma ja ka oskusi juurde hankida? Või asja teistpidi mõeldes, mida tegid eelnevad aastad need muusikud (teisiti), kes on ERSOsse tööle saanud (võrreldes nendega, kes ei saanud tööle)?

Arvo: ERSO pole ju ainuke orkester. On ju veel Estonia teatri, Vanemuise, Pärnu linnaorkester, Tallinna Kammerorkester ja muidugi veel lisaks projektipõhiseid kollektiive. Selles mõttes ei peagi panustama oma tulevikku ainult ühele kaardile. Tudengitele soovin ikka ennekõike isiklikku arengut pillimängijana ja üldse muusiku ning isiksusena. Elukutsena orkestrant, ansamblist, solist, muusikaõpetaja – see kõik on muusika tegemine ja kunst. Usun et väga head mängijad ikka leiavad oma tee ja võimalused. Ja võimalused ei piirdu ainult olemasolevate kollektiividega. Loominguliselt mõeldes saab ka ise endale tööd tekitada, koostades programme, projekte jms.

  1. Mida Te ise arvate, mis tööd (või olid abiks ka juhused) viisid Teid ERSO kontsertmeistri ametini? Kui palju oli vaja harjutada, millistel konkurssidel käia, ja arvatavasti ka suhtlemisel erinevate otsustajate ja soovitajatega oli väga oluline roll?

Arvo: Kontsertmeistri ametini viis minu tegevus viiuldajana. Pärast õpingute lõppemist algas ikka päris aktiivne kontserttegevus. Esinemised koos väga paljude meie muusikutega – L. Väinmaa, V. Rumessen, P. Lassmann, I. Ilja, M. Mikalai, J. Gerretz, I. Juul, S. Zavjalov, T. Vavilov jne jne. Sain ka korduvalt mängida ERSO solistina. Tallinna Kammerorkestris samuti. Ühesõnaga, hea koostöö väga paljude meie muusikutega. Kutsuti esinema ka mujale – tol ajal rohkem Soome, Rootsi, Saksamaale. Hollandisse läksin Lev Markizi juhatamisel tegutsevasse kammerorkestrisse Niew Sinfonietta Amsterdam. 1995 osalesin konkursil kontsertmeistri kohale Noordhollands Philharmonish Orkestrisse. Sealt algas see kontsertmeistri töö. Eks mind kutsuti ka siis teistesse Hollandi orkestritesse külaliskontsertmeistriks. Õppisin kohe ka hollandi keele selgeks. Nii et 2001. aasta paiku Eestisse tulles oli mul juba selge kogemus ja arusaamine kontsertmeistri ametist.

  1. Teie tutvustuse juures https://www.erso.ee/?people=arvo-leibur ja ka eelmises vastuses nimetate mitmel korral Hollandit. Saate soovi korral ka Hollandi Kuningriigi Oranje-Nassau ordeni rinda panna. Kas ühe (tööle saamise mõttes) eduka muusiku CVs peavad olema täidetud ka lahtrid rahvusvahelisest kogemusest? Üldse, kui keerukas on välismaal oma oskustega silma paista?

Arvo: 2008 külastas Hollandi kuninganna Beatrix Eestit. Ilmselt oleks see orden mulle siis pidulikult üle antud. Mina aga samal ajal olin Hollandis, nii et me tookord ei kohtunud. Orden anti mulle hiljem üle Välisministeeriumis. Aga Hollandis sai kuninganna Beatrixi sageli näha kontsertidel ja etendustel.

CVs on rahvusvaheline kogemus suureks plussiks. Aga üldiselt tunnetan, et  minu hing on ikka Eestis, kuigi kogu see muusikaasi, mis me teeme, on rahvusvaheline ja Euroopa on meie kultuuriruum ja kodumaa – nii peab seda mõistma ja sellega harjuma. Hollandlane ütleb – Aarde is voor idereen ehk tõlkes – Maakera kuulub kõigile. Hahahaaa….

  1. Tahaksin veel kord tagasi tulla konkurentsi teema juurde. Kui Te mõtlete end tagasi oma õpingute aega akadeemias/konservatooriumis ja jälgite tänaseid tudengeid, siis kas tudengite omavaheline konkurents (või teisiti öeldes ka suhtumine õpingutesse, harjutamisse) oli siis või on praegu tõsisem? Kuidas on olukord Eestis, võrrelduna sellega, mida Te mujal maailmas näinud olete?

Arvo: Üldiselt maailmas väga heade mängijate hulk aina kasvab. Kõrgetasemeline haridus on hästi kättesaadav ja häid õpetajaid leiab igast maailmajaost. Aga eks ta on nii nagu ka teaduses, majanduses, tootmises, et kõige hinnalisem on idee, inspiratsioon, mille tulemusena tekib lisaväärtus ja siis tõuseme kõrgemale. Eesti on muusikule hea keskkond. Sarnaneb ka Hollandiga selles mõttes et väikesel territooriumil toimub palju kultuurisündmusi, mitmesuunalisi protsesse muusikas, interpretatsioonis, kunstis üldiselt. Me oleme siin koos ja tunneme isiklikult oma heliloojaid,  interpreete, kultuuritegelasi. Suhtlus ja ideede vahetus on efektiivne, aktiivne.

  1. Kas see on õige jutt, et olite sõjaväes Afganistanis (Nõukogude Liidu sõjaline operatsioon aastatel 1979-1989, kus hukkus ka paarkümmend Eestist pärit sõdurit-ajateenijat). Kas selline sõjaväeline kogemus ka kuidagi Teie edasisi valikuid mõjutas? Kas muusika oli abiks, et sealt terve mõistusega koju tagasi jõudsite? Võib-olla täiesti tobe küsimus, aga kas saite ka sõjaväes iga päev pilli mängida?

Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (vibrafon), Heiki Mätlik (kitarr).

Arvo: Olin peaaegu 2 aastat Turkmeenias Iraani ja Afganistani piiri lähedal,  Esimesed 6 kuud toimus väljaõpe sõdimiseks Afganistanis (võitlustehnikad, relvad, soomukid jms.). Mind jäeti siiski Turkmeeniasse, kuna orkestrisse oli väga vaja nooti tundvat haridusega muusikut. Niisiis ülejäänud teenistus möödus väikeses puhkpilliorkestris, õppisin neid vaskpille tundma. Nädalalõppudel sain ka viiulit harjutada. Aga muidu olin orkestri esimene trompet ehk „signalist”, nagu seal öeldi. Ja teenistuse lõppedes anti kvalifikatsioon  –  vanemseersant, sõjaväeorkestrite juht. Pakuti veel tööd – et võiksin sinna jääda ja sel alal jätkata.  Siiski otsustasin minna Moskva Konservatooriumisse viiuliõpinguid jätkama.

Muusikat ei ole vaja kogu aeg ja igal pool. Mind segab kõige rohkem pidev taustamuusika poodides, söögikohtades, asutustes jm. Ääretus Turkmeenia kõrbes, vaikuses ja tühjuses omandas meie väikese orkestri iga sirgemini või kõveramini mängitud noot suure emotsionaalse ja mõttelise tähenduse. See ongi muusika, kui hing laulab kaasa.

Ma väga tänan Arvot vastuste eest. Soovitan kuulata ka Arvo 2014. aastal antud pikka intervjuud Klassikaraadiole  https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-interpreedid-arvo-leibur.