2. Kooli ajaloo uurimine

Heiki Koov

Lugesin kevadel-suvel Niina Murdvee koostatud raamatut „Vladimir Alumäe. Rektor, interpreet, pedagoog”. Pean tunnistama, et olen endiselt selle raamatu mõju all. Esiteks ei olnud ma midagi sarnast varem lugenud (ühe muusiku/koolijuhi põhjalik elulugu). Teiseks avaldas mulle sügavat muljet, kuidas kõikidele raskustele (ka suurtele ohtudele) vaatamata püüti konservatooriumile/muusikaakadeemiale uut koolimaja saada ja ka meie kooli luua. Isehakanud koduloouurijana tunnustan Niinat tõeliselt huvitava raamatu eest. Sellise raamatu kirjutamine (eriti veel oma isast) on iga koduloouurija suur unistus.

Nüüdseks olen ma ka ise üritanud kooli ajalugu uurida ja võin kinnitada, et mäluasutustes paistab päris palju olema kõikvõimalikke pabermaterjale (sh ka fotosid). Küll aga on probleem selles, kuidas need vajalikul hetkel üles leida. Ma tean väga hästi, millest ma siinkohal kirjutan, sest 2012 kaitsesin ma Tallinna Ülikoolis magistrikraadi dokumendihalduses ja arhiivinduses. Minu lõputöö sisuks oligi välja selgitada probleemid, mis esinevad koduloouurijatel mäluasutuste andmebaasidest info leidmisel (või veendumisel, et vajalikku infot ei olegi).

Üldiselt ollakse arvamusel, et muusikakeskkooli (vähemalt 10-klassiline kool) ideega võis esimest korda kokku puutuda (tulevane konservatooriumi rektor) Vladimir Alumäe 1937. aastal Brüsselis toimunud viiuldajate konkursil. Sealsel võistlusel said Nõukogude Liidu esindajad kuuest esimesest kohast koguni viis (neist võitjaks osutus David Oistrahh). Paratamatult tekkis küsimus, kuidas selline tulemus on võimalik, mismoodi on seal riigis viiuldajate koolitus korraldatud? Järelikult tehakse seal midagi teistmoodi, kui meie oleme harjunud.

Võimalus nõukogude muusikute koolituse korraldusega tutvuda avanes 1940, kui Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Teada on, et muusikakeskkoolid loodi konservatooriumite juurde Moskvas 1935 ja Leningradis (Peterburis) 1936 ja pärast sõda ka teistes liiduvabariikides. Ärme unusta, et ka meie kooli algne nimetus oli „Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool“. Kuid meie kooli loomiseni läks veel 20 aastat aega.

Muusikakeskkooli olemuse kohta kirjutab tabavalt oma mälestustes endine direktor Jüri Plink: 

„Selline uus koolisüsteem: laste-muusikakoolid, üheteistaastased muusikakeskkoolid ja muusikakõrgkoolid võimaldasid vabariikides tõsta märgatavalt muusikute järelkasvu taset, tagades noortele süstemaatilise ja mitmekülgse hariduse. Internaadi (õpilaskodu) olemasolu võimaldas tuua andekad õpilased õppima konservatooriumi õppejõudude käe alla.“

Tuleme tagasi artikli pealkirjas nimetatud teema juurde!

Teise maailmasõjaga (Eestis sõjategevus 1941–1944) seonduvalt lükkusid kõik plaanitud kooli loomise tegevused mitmeid aastaid edasi.

Kas ma olen õigesti aru saanud, et esimene selline päris ametlik dokument muusikakeskkooli loomiseks oli 1946. aasta Nõukogude Liidu kõrghariduse ministri Kaftanovi korraldus „desjatiletka“ (vene keeles 10-aastane kool) moodustamiseks 150 õpilasele?

Kuigi Moskva käsk oli olemas, siis ometi kooli rajada ei saanud, sest ruumide puudus oli väga suur  (Tallinnas oli kesklinn sõjas puruks pommitatud). Teine ja sageli sama tähtis moment oli raha – kas riik oli kooli loomiseks eraldanud vajalikud summad?

Jüri Plink kirjutab oma memuaarides, et kultuuriministeeriumi 1957. ja 1959. aasta eelarvetes olid muusikakeskkooli rajamise summad sees, aga endiselt ei olnud ruume.

Muusikakeskkooli loomise Moskva käsk läheb vähemalt ühel korral veel kordamisele. Ma leidsin arhiivist 1958. aasta dokumentide kausta, millel pealkiri: „Tallinna Riiklik Konservatoorium. Kirjavahetus ja ettepanekud kaugõppeosakonna ja muusikakeskkooli avamise kohta“. 

Seda dokumenti võib lugeda meie kooli alusdokumendiks (ma ei julge seda nimetada „sünnitunnistuseks“).

Tegelikult on ka hiljem olnud vajalik kooli uuesti registreerida. Siin on näide  1990. aastal toimunud järjekordsest kooli registreerimisest.

Tänasel päeval saab igaüks ise vaadata kooli registreerimise andmeid Äriregistrist:

  1. Mine veebilehele https://ariregister.rik.ee/lihtparing.
  2. Kirjuta otsingusse „muusikakeskkool“.
  3. Avanevast valikust klõpsa meie kooli nimel.

Kust veel kooli kohta infot leiab?

  • Muuseumide infosüsteemist https://www.muis.ee/search. Ma soovitan siin mitte kirjutada välja „muusikakeskkool“, sest palju rohkem vastuseid annab “muusikakeskkoo*”. Ma ei saagi siin päris täpselt aru otsingu loogikast, aga selge on see, et otsingus tähendab * suvalist arvu tähemärke ja nii otsitakse ka käändes olevaid sõnu (muusikakeskkooli jms).
  • Idee järgi sisaldab https://www.e-varamu.ee/ ka muuseumide kogusid. Tegelikult tasub nii MuIS kui ka E-Varamut mõlemat proovida.
  • Kool kui ametiasutus on kohustatud säilitama töö käigus tekkivad ametlikud dokumendid. Mitte et neid dokumente internetist vaadata saaksid, aga vähemalt näed siit ära, mis dokumendid on arhiivis olemas – https://ais.ra.ee/.

Tõenäoliselt isegi parema otsitulemuse saad, kui kasutad eelnevas otsinguaknas valikut „Detailotsing“ ja seejärel asutuse nime järgi otsimist.

Nagu tulemustest näha, siis 25 tegutsemisaasta dokumendid on hoiul Rakvere arhiivis.

  • Artiklid ajakirjades ja ajalehtedes.

Võiksid proovida https://artiklid.elnet.ee/search~S1*est otsingus samuti “muusikakeskkoo*” otsingusõnana (hetkel 409 vastust) või proovid märksõnaotsingut (hetkel 363 vastust)?

Kui internetist artikleid kätte ei saa, siis on vaja rahvusraamatukokku minna ja seal otsingutööd teha.