1. Väino Ratassepp

Külas endisel keemiaõpetajal Väino Ratassepal
Heiki Koov

Endise õppejõuna tean ma väga hästi, kui meeldiv on saada e-kirja või telefonikõnet mõnelt kunagiselt  tudengilt või kolleegilt, kes õnnitleb sünnipäeva puhul või küsib minu eriala puudutavaid küsimusi. Mul on väga hea meel, et meie koolis pikka aega keemiaõpetajana töötanud Väino Ratassepp on just selline mees, keda ikka ja jälle meeles peetakse.

Huvitav kokkusattumus: suvel sõidutasin minu tädi endiste kursusekaaslaste kokkusaamisele (lõpetasid 1952 Tallinna Õpetajate Instituudi, tänase Tallinna Ülikooli eelkäija). Tädis siis rääkiski, et kokkusaamine toimub Väino Ratassepa juures ja see mees on muusikakeskkoolis olnud aastaid keemiaõpetajaks. Muidugi ma teadsin seda nime. Olen ju isegi tema koostatud õpikutest keemiat õppinud.

Minu ja kooli tänase keemiaõpetaja Helina Eeriku külaskäik oli meile kõigile väga südamlik ja huvitav. Vahetasime peaaegu neli tundi muljeid kooli eilsest ja tänasest päevast. Tegelikult oleks muidugi jututeemasid jätkunud lausa mitmeks päevaks. Väino esitas meile mõned enda kirjutatud laulud ja luuletused, vaatasime vanu videoid. Ka meenutas Väino mitmeid meie kooli õpilasi eriti toredate ja hakkajatena.

Väino abikaasa Valve oli ühe aasta meie koolis matemaatikaõpetaja.  Pange tähele, et palju aastaid tagasid jooksis see proua Nõukogude Liidu noorte rekordi 800 meetris!

Kellel on suurem huvi Väino Ratassepa tegemiste vastu, siis lugege tema kirjutatud meenutuste kogumikku „Minu koolilood“ (pdf, 10,8 mb, 104 lk, sellest 43 lk meie kooli ajast) või vaadake näiteks https://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4ino_Ratassepp.  

TMKK – 17 aastat töörõõmu (1995-2012)!
Väino Ratassepp

Saatuse üks õnnelainetus kandis mind juba minu nö õhtupoolses eas üllatuslikult Vabaduse puiesteele kauni metsatuka kõrval asuvasse Tallinna Muusikakeskkooli. Tuli taas hakata otsima oma kohta uues miljöös. Võis arvata, milliste emotsioonidega võtavad muusikale pühendunud ja juba kõrge enesehinnanguga noored vastu keemiast läbi imbunud 65-aastase vanamehe. Olnuks vähemalt noor mees, kõlvanuks neidudele vaadatagi! Õnneks kasvatasin siis juba habet ning võisin loota vanaisa oreoolile. Barjäär tuli ületada, kuid sellestki ju vähe. Tuli järk-järgult ja kannatlikult hakata leidma ühistunnet ja koostööd selle tüütuna näiva aine üleelamiseks.

Alustasin sellest, et püüdsin teha demonstratsioonikatseid nii palju, kui võimalik ja mitte rutata, vaid veenduda, et kõik jõuaks jälgida ning saaksid aru. Seejärel hakkasin kabineti sisustust ja varustus täiendama, et õpilased saaksid ka ise katseid – laboratoorseid töid teha. Õnneks oli majandusjuhatajaks saarlasest mõistev naine, kes panustas keemiasse üllatavalt suures koguses ja materiaalne baas sai koralik. Laborandikohta ei olnud ja kõik tuli endal teha. See oli siiski suur võit, sest sain hakata õpilasi katsete tegemise (päris keemia) eest tunnustama. On meeles, kuidas üks kooli tolle aja andekamaid pianiste Jaan Kapp tõi spontaanselt välja rõõmuhõiske efektset katset korraldades.

Katsetest üksi aga ei piisa. Ei saa ju materjali selgeks, kui ei korda. Appi tulid lüümikud (kiled grafoprojektori jaoks), mida hakkasin valmistama. Neid kogunes mul ameti lõpuks suur kastitäis. Oli ka mõnesid tsentraalselt pakutuid, kuid veendusin, et vaja on ka ise valmistada. Seejuures mõtled lahendused veel kord läbi ning tekivad üha uued ideed.

Suureks toeks oli mulle nn „Keemia raadio“. Lugesin teemade kordamiseks linti teavet veidi erinevast aspektist lähtudes ning tõin juurde ka fakte keemia ajaloost ning mõnest huvitavast loost teemaga seoses. Neid kassette on alles terve laekatäis ja ikka veel on kahju neid ära visata.

Kord kui nägin, et on tekkinud takistusi ülesannete lahendamisel, koostasin materjali „Ülesanded selgeks lühikese ajaga“. Seegi oli nii lüümikuil kui ka lindil. Sellest oli palju kasu. Olin rahul, et jõudsin just keemia enda kaudu koostööni.

Edasi nuputasin, kuidas leida originaalseid ja humoorikaidki lähenemisi. Hakkasin õpilastele tunnustamiseks, sünnipäevadeks ning tähtpäevadeks luuletusi lugema. Varsti harjuti ja hakati nende lugemist nõudmagi. Seepeale hakkasid ka mitmed õpilased ise oma luuletusi lugema ja mõned neist andsid omi mulle hindamiseks. Näiteks ühe väga sümpaatse õpilase Nelly Edussaare luulemapp sisaldas üle 200 luuletuse. Andsin nõu ja pakkusin oma arvamusi. Mulle kinkis oma luuletusi ka väga luulelembeline Andres Kungla. Hiljuti ta kirjutas mulle ja teatas, et täiendab end Tallinna ülikooli filoloogia teaduskonnas.

Paraku on mitmest minu õpilasest saanud aga ka keemikud, kes sellel alal tudeerinud isegi välismaal. Nõnda oli alguse saanud meie vastastikuse rikastamise periood, mis kestis mu tööaja lõpuni. Tegin ka mitmeid keemiaalaseid luuletusi, nagu „Happed, alused ja soolad“ ning „Laul valkudest“. Viimases on sees kogu põhivara valkude kohta. Hiljuti sain kirja ühelt oma andekalt õpilaselt, Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri esimeses viiulis töötavalt Eeva-Maria Laasilt. Muuseas märkis ta, et käisid hiljuti Rakveres „La Traviata“ etendust andmas ja pausi ajal hakanud nad orkestrantidega – teiste minu õpilastega koos kõva häälega hoopis mu laulu „Happed, alused ja soolad“ laulma. Aga laulsime vahel ka klassis, kui väsimus peale tuli. Teadagi päeva viimane tund ja eriti Muusikakeskkoolis ei pruugi olla efektiivne. Siis istusin klaveri taha, lõime laulu lahti ja saimegi edasi töötada. Hitiks sai meil Eno Raua ja Valter Ojakääru laul „Säinas“. Õpilased teadsid, et olen saarlane ja soovisid seda laulu ikka jälle laulda. Pühendunud muusikute keskkonnas ei saanud ma ka ise vaiki olla ja asusin laule looma. Olin ju kogu oma elu jooksul laulnud laulukoorides ja olnud isegi palgaline laulja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kus meid juhendas maestro Tuudur Vettik.

Koolis oli neid, kes mind nootidega abistas ja nõu andis ning peamine – kes ka mu lauludega esines. Hästi võtsid õpilased vastu mu laulu „Kallista“ ja soovisid seda aina laulda.  Näiteks asus rõõmsameelne 10.kl. õpilane Karl Johann Lattikas tunni algul ruttu klaveri taha ja hakkas mängima. Teised laulmisega ei viivitanud. Siis tuli neid pidurdada ja lubada laulda siis, kui materjal läbi võetud.

Asi jõudis selleni, et ka TMKKi õpilased soovisid keemias maksimumhinnet saada. Kuna õpilastel tuli paratamatult tundidest vahel puududa (konkursid, kontserdid jm), siis polnud see võimalik ja hinnaalandust ma ei teinud ka Muusikakeskkoolis. Kui keegi oli puudunud, siis pidi ta ise materjali selgeks tegema ja kooli tulles vastama. Ükskord pinnisime pikalt puudunud ja orkestris esimest viiulit mängivat Maarja Allikut terve tunni jooksul. Mina ja õpilased küsisime ja tema vastas. Saime terve tunni jagu õigeid vastuseid ja vaimustuse. Eksamil saavutas Maarja samuti maksimumi – 100st punktist 100! Neid, kellel 100st paar punkti vähem, oli aga mitmeid, näiteks Jaan Kapp, Tammo Sumera jt.

Kas kellelgi edukal keemiaõpilasel on veel alles selline rahvuskivist medal?

Probleem tekkis just eksamiteks valmistumisel. Kordmismaterjali tuli otsida ju kõigi klasside õpikutest. Siis hakkas mul õpilastest kahju ja ma koostasin neile nö oma kulu ja kirjadega spetsiaalse kordamisõpiku. See oli väga suur töö aga andis häid tulemusi. Andsin selle retsenseerida ka  Haridusministeeriumi, kus seda põhjalikult vaagiti, et kas ei ole vanadest õpikutest nö maha viksitud. Õpik sai hea hinnangu ja tasuks sain vähemalt selle, et mind atesteeriti neljandat (viimast) korda õpetaja-metoodikuks. Väärt oli seegi, et seepeale  hakkasid teisedki autorid taolisi kordamismaterjale koostama.

Nii me siis täiendasime ja rikastasime koolis üksteist. Õpilased tulid jälle minu tähtpäevadele esinema. Enim on minu laule esitanud praegune abiturient Märten. Üks kaunis esinemine  toimus näiteks Jaani kirikus, kus mind ja mu TMKK-i matemaatika õpetajast abikaasat kiriklikult laulatati. Seal esines ka meie üks tipp-pianiste Johan Randvere, kelle mäng mulle alati üle kõige hinge läheb. Olime kõik õnnelikud. Enne jõule oli meil 10-s klassis tavaliselt laboritöö hõbepeeglireaktsiooniga. Need, kes said hea peeglikihi, võisid katseklaasid koju kaasa võtta ja kuuse otsa riputada.

Kooli 40.  aastapäevaks kuulutati välja konkurss kooli hümni saamiseks. Võtsin ainsana osa ja tegin laulu „Meie kool“. Kooli juhtkonnale kandsid selle ette kauaaegsed Ellerheina koori laululapsed Jaanika Kuusik ja Teele Utt. Laul meeldis õpilastele ja nad õppisid selle ruttu selgeks. Meeldiv oli täheldada, kuidas nad vahetundide ajal omaette seda ümisesid. Toetasin laulu õppimist sellega, et lasksin makilt lauluviisi kutsungina tundi. See oli siis Muusikakeskkooli esimene muusikaline kutsung tundi. Hiljem koostasid õpilased ülekoolilise kutsungi ise ning kasutasid selles ka motiivi minu laulust. Laulu „Meie kool“ kohta kirjutasid õpilased, et see võtab hästi kokku meie kooli olemuse, et meloodia jääb kauaks kummitama ja toob pingelisse koolipäeva alati pisut päikest. Keegi täheldas veel, et seda lauldes tajun, kui kallis see kool mulle on nagu see laulgi. Ei saa jätta ütlemata, kuidas õpilased õpetajaidki kooli laulu laulma panid. Ühe õpetajate päeva eel ilmus õpetajate toa seinale abiturientide Ingrid Roose ja Kaisa Lõhmuse koostatud korraldus, et õpetajatel tuleb sellel päeval olla õpilaste rollis ning esineda lauluga „Meie kool“. Sellel päeval olidki õpetajad laval ja laulsid laulu korralikult ära! Kooli 50. sünnipäevaks andsime välja koolilaulu kaunilt kujundatud singli. Äkki tuli helirežissöör Enn Tomson välja mõttega, et teeme lauljatest ka video. Seepeale hakkas üks tütarlaps kurtma, et me ei ole selleks sobivalt riides ja kui DVD levib, ei pruugi me mehele saada. Lähemalt on see laulu kaudu keemia õpetamise lugu kirjas mu raamatus „Minu koolilood“.

Mõtetes ja unenägudes viibin sageli veel vahvate kolleegide ja õpilastega Muusikakeskkoolis koos. See oli kaunis töörõõmu aeg!

Kooli ajalehele, austusega Väino Ratassepp

16. jaanuaril 2020.

Vabariigi Presidendi hariduspreemia saamise tseremoonial.