1. Klaverimuuseum

Klaverimuuseum
Heiki Koov

Muuseumid on mulle alati suurt huvi pakkunud. Mida aeg edasi, seda mugavamalt saab muuseumide kogudega tutvuda veebilehel www.muis.ee või www.e-varamu.ee. Kuid seda enam valmistab mulle rõõmu, et meie kooli endine õpetaja Alo Põldmäe teeb ettevalmistusi uue muuseumi avamiseks. Kuigi mulle tundub, et juba on ära tehtud suur kogumistöö, siis Alo ise arvab, et ta on alles alguses.

Kui kirjutate Google otsingusse „klaverimuuseum“, siis saate palju teemakohaseid vastuseid, näiteks ajaleheartikleid. Klaverimuuseumi veebileht: https://sites.google.com/site/eestirahvuslikklaverimuuseumsa/home (fotod pärinevadki sellelt veebilehelt).

Klaveritest ja klaverimuuseumist
Alo Põldmäe

Olen Alo Põldmäe, helilooja ja muusikaloolane. Õpetasin Tallinna Muusikakeskkoolis heliloomingut 26 aastat, aastail 1983 – 2009.

Aktiivselt tegelen klaveritega alates aastast 2000.  2005. a olin Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi üks asutaja. 2013. a avasime Tartumaal Luunjas klaverimuuseumi  Ernst Hiisi nimelise filiaali. Pidevalt avatud põhiekspositsiooni pole veel õnnestunud avada, aga klaverite kui muusemieksponaatide kogumine on edenenud hästi.

Klaverimuuseumil on kaks põhiülesannet:

  1. koguda võimalikult täielik kogu eesti meistrite valmistatud klaveritest;
  2. koguda eesti väljapaistvate isikutega seotud klavereid. Nendeks võivad olla ka teiste maade klaverid.

Tänaseks on õnnestunud kindlaks teha 89 erineva nimetuse ja konstruktsiooniga eesti meistrite valmistatud klaverit. 

Alo Põldmäe vastused Heiki Koovi esitatud küsimustele

  • Julgen arvata, et Teil on olnud palju olukordi, kus Teid kutsutakse vaatama vana klaverit ja selle omanik kirjeldab oma varandust kui miljonit väärt asjandust. Tegelikult aga selgub, et tegemist on tohutus koguses tehtud pianiinoga Riga. Kas aga on olnud olukordi, kus esialgu tavaliseks peetud klaver on osutunud tõeliseks harulduseks?

Olukordi, kui soovitakse klaverist loobuda ja ollakse valmis seda klaverimuuseumile annetama, tuleb ette üsna sageli. Enamasti on siis tegemist vanade klaveritega ja nende mängukorda tegemine on väga kulukas. Nad jäävad igapäevaelule jalgu kui tarbetud esemed ja siis mõtlevadki omanikud klaverimuuseumile. Samas – taoliste klaverite seas on sageli huvitavaid eksemplare.

Maailmas leidub hulk klaverimarke, mida on valmistatud kümneid või isegi sadu tuhandeid eksemplare. Määravaks on saanud ikkagi klaverite kvaliteet. Olgu siis tegemist näiteks saksa klaverite Bechsteini või Blüthneriga, USA klaveri Steinway või ka meie tänapäevase esindusklaveri Estoniaga.

Meenub üks juhtum, kui tavaliseks peetud klaver osutus harulduseks: oli 2013. aasta. Sain teate, et vana, viie jalaga tiibklaver antakse tasuta klaverimuuseumile, peaasi et ruttu maja remondi eest ära viidaks. Selgus, et tegemist on Peterburis 1830. aastail valmistatud tiibklaveriga Tischler. Selline pill on juba vanuse tõttu haruldus. Sõitsin vedajatega kohale, et pill ära viia. Kuigi pill ei olnud mängukõlbulik, muutis omanik meelt ja otsustas klaveri siiski endale jätta. Meelemuutus tuli minult saadud info tõttu.

Sageli vaadatakse klaverile kui interjööri osale ja siis võib mängida põhilist rolli mitte  tema korrasolek, vaid välimus – mida rohken kaunistusi ja nikerdusi, seda parem.

Vanim säilinud klaver: Tundmatu meistri pill ilmselt 18. sajandi lõpust. Selle ajastu klavereid ei ole pea üldse alles.

  • Kui keegi teab, et tema vanaisa juures pööningul on paksu tolmukihi all üks eriti vana klaver, siis kuidas kindlaks teha, et millega on tegemist? Mida sellise klaveri puhul uurida? Mis on esmased peale vaadates sellised märgid, et kohe võiks näiteks öelda, et asjal on mingit väärtust või on sellel ainult kütteväärtus (väga loodan, et ma solvavalt ei öelnud). Kas haruldast pilli võib tõesti leida suvalisest kodust või haruldused on teadlikumalt alles hoitud?

Kusagil kõrvalises kohas seisva tolmunud klaveri kohta on oluline kõigepealt teada selle nimi. Nime leiame klaverikaane alt. Klaveri nimi kattub enamasti klaveri valmistanud meistri nimega. On selliseidki, millel nimi puudub, siis peab nime otsima klaveri seest või klahvide külgedelt.

Paljud klaveriomanikud ei tea, et nande omandis on Eesti klaver, sest paljudel eesti meistritel on olnud saksapärased nimed, näiteks Romm, Moritz, Wenzel, Orntlich, Hermann või Heine. 

Mõnigi kord kutsutakse vaatama pille, mida arvatakse olevat klavessiin. Selgub aga, et tegemist on neljal jalal seisva lauakujulise tahvelklaveriga. Neid pille valmistati 19. sajandil arvukalt ka Eestis, nt Falck, Freymann, Sopha, Wenzel, Hasse jt. Tahvelklavereid on säilinud suhteliselt vähe ja seetõttu pakuvad need muuseumile suuremat huvi. Klavessiine on Eestis valmistatud meie klaveriehituse alguses, umbes aastail 1779 – 1790, aga nende säilimisest puuduvad andmed. 

Haruldase pilli võib leida suvalisest kodust, sest klaverialane info pole eriti laialt levinud. Siinkohal peab vahet tegema klaveritel, millel on eelkõige museaalne väärtus ja klaveritel, millel praktiline kasutusväärtus.

Valenimega pill: Eesti tuntuima klaverimeistri Ernst Hiisi 1930ndatel valmistatud pianiino esipaneelil ja kõlalaual ilutseb hoopis nimi J. Becker. Hiisi meistrikätt reedab malmraami pressitud Ihse.
  • Kas Teil on juba praegu teada üks või ka mõned klaverid, mida kindlasti tahaksite oma kogusse saada, aga mingil põhjusel ei taha need klaverid veel muuseumi jõuda?

Oma kogusse soovime kindlasti Läänemaal asuvat 1831. a Tallinnas valmistatud tahvelklaverit Wiedemann, mille ehitajaks on tõenäoliselt olnud tuntud keelemees Ferdinand Wiedemann. Sama soov on Tartus 1930. aastail valmistatud pianiino Sprenk-Läte suhtes, mille esipaneelil on kujutatud reljeefina Tartu kivisilda.

  • Tavaliselt näiteks markide või müntide kogumisel paneb nende asjade maksumuse paika nende tiraaž. Näiteks kui ikka ühte postmarki on välja antud sadades tuhandetes eksemplarides, siis see ei ole mingi haruldus ja selle hind on heal juhul paarkümmend senti. Mis määrab vana klaveri hinna? Võib-olla on see nii ära mängitud, et muusikariista sellest enam ei saagi, aga muuseumisse on see hindamatu eksponaat.

Vana klaveri hinna määrab tarbija seisukohast ära see, kas ta on heas mängukorras ja kas valmistatud soliidse firma poolt. Muuseumi seisukohast on aga iga vana klaver museaalse väärtusega. Samas võib olla niigi, et võrdse väärtusega on paljutiraažiline firma Bechstein klaver ja näiteks eesti pianiino A. Emmo, mida on valmistatud vaid 20 eksemplari.

Väärtuslik võib olla ka ebakomplektne klaver. Selline on meie jaoks eesti tahvelklaver

C. Krug umbes aastast 1815. Temast on säilinud vaid klaverikorpus ja see on teadaolevalt ainuke allesolev selle pilli eksemplar.

  • Kui postmargil võib väike trükiviga teha sendise margi piltlikult öeldes miljoniseks väärtuseks, siis kas klaveritel võib ka mõni pisinüanss muuta midagi väga oluliselt?

Mõni pisinüanss võib klaverit oluliselt tähtsustada. Nii on klaverimuuseumi omandis Peterburi tiibklaver Koch, mille teeb eriliseks see, et klaverikeeled ja kõlalaud on vahetanud kohad, on peegelpildis. Nii põrkub heli esimese hooga vastu põrandat, mitte aga lakke nagu tavaliselt. 

Osa Tartus 1930. aastail valmistatud pianiinodest Sprenk-Läte on varustatud kolmanda pedaaliga, mille ülesandeks on heli tugevdamine pianiino kaane avamise teel. Klaverimeister, helilooja Aleksander Läte on sellele seadeldisele saanud patendi ja andnud nimetuse piano-pais.

Tihti väärtustab klaverit see, et ta on kuulunud mõnele Eesti väljapaistvale isikule.  Sellised on näiteks 1880. aastate tiibklaver Stehling, mis kuulus helilooja Rudolf Tobiasele ja selle abiga on ta loonud oratooriumi „Joonas“, või 1930. aastail Saaremaal valmistatud pianiino M. Salong, mis on kuulunud aktiivselt tegutsevale tunnustatud eesti heliloojale Olav Ehalale.

  • Kindlasti olete tutvunud sarnaste muuseumidega välismaal. Mis on neil teisiti, mis on nende haruldused?

Olen tutvunud klaverite väljapanekutega Norras, Rootsis, Soomes, Venemaal (Peterburis), Lätis ja Saksamaal. Näiteks Germanica – muuseumis Nürnbergis kogutakse klavereid üle terve maailma. Seal on eriliselt väärikas kogu 18. saj lõpu ja 19. saj alguse haamerklaveritest. Meie muuseumis on selliseid  klavereid vaid üks. Eesti klaverimuuseumi eripära on aga selles, et kogu põhituumiku moodustavad oma maa klaverid. Siit tuleneb ka muuseumi ametlik nimi – Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum.

  • Eestis on ikka kombeks teha mitu konkureerivat asja. Kohe kuidagi ei suudeta ühes asjas kokku leppida. Kas veel ühest klaverimuuseumist unistajal on lootust samuti teha hea koguga muuseum või Te olete jõudnud juba kõik paremad klaverid kokku koguda?

Klaverite kogumistöö on algusjärgus. Kogumiskampaaniat pole me veel siiani välja kuulutanud, sest külastajaile on esialgu avatud vaid filiaal Luunjas ja põhiväljapanek ootab alles oma aega. Sellest hoolimata on kogusse tulnud arvestatav hulk väärtuslikke Eesti ja ka teiste maade klavereid. Seega – põhiline kogumistöö seisab alles ees.

  • Kui Te nüüd vaatate eri ajastute klavereid, siis mis on neis aja jooksul muutunud? Kuidas klaveri tegemine võiks järgmise 25-50 aasta jooksul areneda? Kas ka klaveris hakkab puitu asendama plastmass?  

Klaver on aja jooksul muutunud täiuslikumaks eelkõige heli kvaliteedi ja selle kandvuse poolest. Kuid naturaalsele klaverile on juba aastakümneid pakkunud konkurentsi süntesaatorid ja digiklaverid. Nende juures moodustabki plastmass põhilise ehitusmaterjali.

Kuid klaver on visa, ta areneb edasi ja tema sooja ning elavat kõla vajavad ka järeltulevad põlvkonnad.