1. Eero Raun uus kool

Kool Jeruusalemma mäe jalamil
Eero Raun

Tallinna Riikliku Konservatooriumi (TRK) nõukogu, sügis 1968. Rektor Vladimir Alumäe esitas plaani kolida TRK ja TMKK õppetegevus internaatkooli ruumidesse Kivimäel. Ta selgitas, et see päästaks muusikahariduse lootusetusena tunduvast ruumikitsikusest ja annaks elementaarsed arenguvõimalused, sest Kivimäe mändide all on vaba ruumi ju palju. See ei meeldinud kuidagi nõukogu liikmetele, kelle kogu professionaalne tegevus toimus kesklinnas. Gustav Ernesaks olevat lausa provotseerivalt küsinud: „Kas sa hakkad seal kapsaid kasvatama?“ Ent Alumäe pakutud ettepanek viidi ellu, aasta hiljem toimus õppetegevus juba Kivimäel.*

Tegelikult tundis professor Alumäe end juhina alasi ja haamri vahel. Oli ta ju vähemalt veerand sajandit ise olnud kindlalt seda meelt, et kõrgemale muusikakoolile tuleb rajada uus hoone kesklinna piirkonda. Tema mälestusteraamatust (lk 35–36) saame lugeda, et juba 1941. aastal on ta kirja pannud ka muusikakeskkooli rajamise idee. Sealt kooli lõpliku asutamiseni läks veel 30 aastat. TMKK asutajaks sai formaalselt tookordne TRK rektor Eugen Kapp, ent tegeliku kooliloomise töö tegi ära Ülo Bergmann. Ka pärast Alumäe rektoriaja lõppu kerkis kooliehitamise teema nii TRK kui ka TMKK jaoks aeg-ajalt taas pinnale, kuid ilmselgelt polnud eesti rahvusliku muusikahariduse edendamine tollaste võimuorganite südameasi.

Professor Venno Laul võttis kesklinna tagasi kolimise idee oma südameasjaks ja võitluseks, kui asus 1982. aastal rektoriks. Aastal 2019, kui EMTA sai värskelt valmis oma uue saalikompleksi, oli põhjust meelde tuletada fakti, et selle rajamist kavandati juba 1984. aastal toimunud arhitektuurikonkursi võidutöös. Kui järgmise rektori Peep Lassmanni juhtimisel koliti EMTA 1999. aastal Kivimäelt Rävala puiesteele uude majja, oli tegelikult otsustatud ka TMKK saatus esimesel võimalusel kolida samuti kesklinna tagasi, võimalikult lähedale EMTA-le.

Täna saame tõdeda, et seegi teekond on väldanud juba üle 20 aasta. Kaotsi on läinud paar potentsiaalset krunti EMTA vahetus naabruses ning mitme aastakümne jagu õpilaste lootus õppida kaasaegsemates tingimustes. Kivimäe mändide alune on 50 aastaga paljudele armsaks saanud, kuid see ei suuda siiski piisavalt täita juba kooli asutamisel seatud ülesandepüstitust – kasvatada andekaid noori muusikuid kogu Eesti kandepinnaga.

Ent nüüd pole tulevik enam umbmäärane, vaid täidetud konkreetse plaaniga. Aadressil Pärnu mnt 59 on kopp juba maasse löödud ja uus soojatrass rajatud. Riigi Kinnisvara AS on saanud linnavalitsuselt ehitusloa. Rahvusvahelisele ehitushankele laekus tähtajaks 30.01.2020 kokku 5 pakkumist. Kevadel 2020 algab uue õppehoone rajamine. Aastal 2021 saab muusikakeskkool tähistada 60 aasta möödumist oma kooli loomisest ja 90 aastat loomisidee kirjapanekust. Aasta hiljem saab õppetegevus alata juba kesklinnas, uhiuues koolimajas. Esmakordselt saab kõrgkoolile eelnev muusikaharidus Tallinnas endale spetsiaalselt selleks rajatud õppehoone.

Paljud on kuulnud, et uue koolimaja vahetus naabruses asus aastail 1400–1800 Tallinna avalik hukkamispaik, mistõttu seda liivast kõrgendikku, kus praegu asub Swedbanki peahoone, kutsuti Võllamäeks. Ent paiga varasem ajalugu on auväärsem – seda Tõnismäelt Tondi poole ulatunud piklikku vallseljandikku laiemalt nimetati Jeruusalemma mäeks, asulakohana II aastatuhandest e.Kr on see ka arheoloogiamälestis. Tänaseni on see kohanimi tuntud eeskätt tänu 1560. aastal seal toimunud lahingule Ivan Julma moskoviitide sõjaväe ja tallinlaste vahel. Samal kõrgendikul, kohe tulevase koolimaja naaberkrundil, asus kuni 1944. aasta märtsipommitamiseni Eesti suurim puitkirik.

„Jeruusalemma mägi“ on keskajale tüüpiline kohanimi, mida on kasutatud paljudes Euroopa linnades. Kunagises Tallinnas tähistas see palverännakute kohta, kus meenutati Kristuse ristiteed (Via Dolorosa), alates Pilatuse majast kuni ristilöömiseni. Iga tähtsam sündmus sel teel (nt Kristuse kukkumised ja kohtumine oma emaga jne) oli märgitud „pildipiibli“ stseeniga, kuni kolme ristini Kolgata mäel. Tõenäoliselt rajati see palverännakute koht Tallinnasse 15. sajandil ning kaotas oma tähenduse pärast reformatsiooni, kuid kunagi metsaga kaetud küngast kutsuti veel kaua endise nimega.

Tallinna Muusika- ja Balletikooli hoone saabki rajatud tagaküljega vastu kunagist Jeruusalemma mäge, mida asustuse lisandumine on oluliselt laugjamaks lihvinud. Saame oma ühise tööga anda uues haridustemplis sellele paigale rõõmsaima sära, mis seal iial on olnud, ning pakkuda paljudele muusika- ja tantsuhuvilistele kontserdikülastajatele võimaluse valida see koht oma rännusihiks kirgastavate elamuste otsinguil. Elame erilisel ajal, sest saame olla mitme eelmise muusikute ja tantsijate põlvkonna unistuse täideviijad.

Üks tugev kool (nagu ka teater) on omamoodi kosmiline mudel – seest suurem kui väljastpoolt paistab. Nagu universumit tervikuna, iseloomustab ka elujõulist kooli pidev paisumisprotsess – mille kiirus peab aga jääma kontrolli alla, et kool ei muutuks supernoovaks. Enamasti nähakse otsustava ressursina kooli arendamisel rahalisi vahendeid, kuid tegelikult on selleks inimesed ja nende ideed. Kooli loomine ja arendamine eemalt vaadates on otsekui Vargamäe Andrese töö kraavi kaevamisel, mida mõõdetakse töötundide, mullakoguse ja muude kvantitatiivsete näitajatega. Ent ennekõike tähendab see siiski idee kvalitatiivset kasvamist, arenemist ja selginemist, et pärast erinevate ressursside koondamist saaks toimuda juba elluviimine. Tallinna Muusikakeskkooli idee, mis algas Vladimir Alumäest ja tema mõttekaaslastest, jätkub ja areneb edasi uues ühendkoolis – meie ühise hoole ja pühendumuse toel.

* Tuginen kirjelduses Toomas Velmeti ja tema kaudu Aado Velmeti mälestustele.

Veerenni kirik asus tänapäevaste kruntide Vana-Veerenni 4 ja 6 alal. Selle rajas aastal 1909 laohoonena toiduainetööstur Jakob Lilienthal, ümberehitustega 1918. aastal lisati sellele ka torn. Aastail 1929–1944 tegutses seal Tallinna metodisti kogudus. Oma 1200 iste- ja 3000 üldkohaga oli see Eesti suurim puitkirik, mille kõrge torn oli tuntud maamärk. Hoone põles maani maha pommirünnaku ajal 9. märtsil 1944.

© 10.-11.12.2019 Eero Raun